2. Just A Kid

Toas valitses kaos. Värisevad käed liikusid iseseisvalt mööda seelikuääri, kleidikäiseid, pitsiservi. Kiskus lahti pluusinööpe, rebis sukki-põlvikuid. Huulepulkadega oli veetud läbi voodikatete, linad oleks justkui tumeda võõrverega määrdunud. 

Bernadette ja käärid.

Lohutamatu raev pulbitses kogu lastetoa ulatuses. Täiskasvanud lohutasid Ta on ju vaid laps, lapsed ei tea veel suureks olemisest midagi. Ta ei tea, et on kohatu autodega salaja mängida, või trampida jalgu, sest ta ei taha kleite-seelikuid kanda. Ta ei tea, et tüdrukutel ei ole lühikesi-ise-lõigatud-soengut või nad ei passi olema suurepärane cowboy.

Täiskasvanud eksisid.

Too märtrisilmadega plikatirts teadis ja tundis. Põrgu põles temast läbi, iga päev nii mitu korda kui palju parastavaid, kibedaid, hukkamõistvaid sõnu algkoolikaaslased laususid. Põrgu põles temast läbi, jättes maha hääbuva kirvenduse.

Bernadette ja käärid.

Ribin-rabin. 

Alandus hingas kuklasse,  langedes vikerkaarevärviliste pärlitena alasti põrandalaudadele, sibades voodijalgade varju.

“Bernadette Bleu, mida te enda arvates teete?“ 

Lapshääl kostus ukselävelt, kuid noorem justkui ei kuulnudki. Tardunud omaenese kimbatuste keerisesse. Tardunud lootustandvasse tulevikunägemustesse.

Tumedad vasikasilmad vaatasid üles. Süütud. Segaduses ja hirmul. Käed hoidsid kramplikult viimasest õlekõrrest kinni - roosast suvekleidist - mis oli hingetult oma lõppu ootamas. 

“Sa ei saa aru. Sina oled terve, aga minul on poolik süda.“ 

“Kuule,“ kõnelesid uinunud päikesest värskelt õhetavad huuled, käed sulgemas vaikselt ukse, ning õbluke keha toetumas vastu puitu, “kõik, mis on sinu valu, on ka minu. Aga. See on sinu elu, Bernie. Vormi seda just nii nagu heaks arvad, Annabel jääb sinu kõrvale. Tead miks? Muidugi sa tead. Muretse enda, mitte minu v6i teiste inimeste hukkam6istu pàrast.“