1. Love Is A Battlefield

"Kuule, sa oled täitsa haige ju."

"Äh. Kes? Mina või?"

"Ei tea, kes siis veel?"

Silmitsen noormeest nimega Eduardo silmapilgu vältel.

"Noh..," venitasin mõeldes, mida talle öelda, ja kas üldse. "Eks see üks tühipaljas külmetus ole. Mis seal's ikka."

Tegelikult stressasin ülehomse pärast üle, palavik tõusis ja andis mu tumedavõitu jumele tooni juurde. Omamoodi nagu ma olin, ei lasknud sellel end häirida, nii palju kui võimalik ning keskendusin tulevasele missioonile.

Elda'st lahti saamisele.

"Mis seal ikka?" küsib sinisilmne noormees mu vastas, käsi laiutades. "Kuidas saad sa öelda, mis seal ikka?"

Vaatasin teda mitu sekundit mittemidagiütleval ilmel. Ohkasin ja istusin siis taas laua taha, tõstsin tassi üles, teise käega silusin kreemikarva lina, millel kassipojad punaste pallidega mängisid ja mille Lola mulle Inglismaalt toonud oli. Muidugi, Eduardol ei olnud Lolas't aimugi.

Kui vaikus meie vahel liialt nöörima hakkas, sulgesin vasakugi käe ümber tassi ning lõpuks vaatasin talle uuesti otsa.

"Just. Just niisamuti ma ütlengi. Ja üldse, see ei peaks sinu muretseda olema, Elts. Istu, joo oma jahtunud kohv lõpuni, sest muidu solvun ma elulõpuni. See maksab tänapäeval ju nii roppu hinda, et mõjub rahakotile, hingest rääkimata, aga ilma ka ei saa."

Vaikus.

Noormees nimega Eduardo põrnitseb mind silmnähtava üllatusega. Christian ei räägi nii palju korraga, vaid pisikeste ebamääraste sõnade või lausejuppidega. Hakib mõistukõne liistakuteks ning asetab just nõnda nad ritta nagu heaks arvab.

Christian ei räägi palju. Tema Christian ei räägi palju. "Tema Christian" meeldis mulle niikaua kuni ta minu eelmise elu, eelmise minaga tuttavaks sai ja illusiooni lõhkus. Mäng sai läbi, ja rumal poiss nagu ma olen, lubasin teda endale voodisse. Iseendaga, sest ma ei suutnud enam sellele hõõguvale ahvatlusele vastu panna.

"Ja..," kuid ma ei jätka, vaid hajameelselt joon lonksu omaenese leiget musta tõrva. Ilma suhkru ja kooreta. Ilma vajaduseta surma edasi lükata.

"Ja?," küsib lõpuks segaduses bassihääl, kelle pärastlõunasest tõredusest õhkuv ootusärevus mind mõttelummusest üles äratab ja toolil nihelema paneb. Saaks see päev ometigi läbi.

"Ja mis peamine, sa võiksid maha rahuneda," jätkan, kust pooleli jäi, justkui vahepealset pausi polekski olnud.

"Kust see nüüd järsku tuli?" Küsib minu armuke, kelle möödunud öö ihast pakatavad rahuldatud ohked ikka veel minu mälukuklas end meelde tuletasid, pulseerides mööda veeni koos minu halvamaigulise verega. Kõik on minus halb, niikaua kuni ma tervikuks ei saa. Kõik, mida ma katsun määrdub, ja enam seda ma puhtaks ei saa. Mitte enne ülehomsest.

"Misasi?"

"Christian," alustab Eduardo, niisutades huuli, otsides õigeid sõnu ning siis uuesti proovides, "Christian, see on kõige pikem lausete, just nimelt, lausete kogum, mida ma olen meie tutvuse ajaloo vältel sinult kuulnud. See üllataski. Muud midagi."

Kui ta vaid teaks, mis tulemas on, mõtlesin ja kratsisin vasakut kulmu nimetisõrmega, millelt langes imepisikesi nahakübemeid otse mulle rinnule. Valgus, mis paistis läbi hõredate vihmapilvede madalast aknast sisse, mängles pärlendavalt neist üle. Christian. Armastan, kuidas ta minu nime hääldab. Tahaksin kuulda seda uuesti ja uuesti, sosistades, lauldes, karjudes; kuid selle asemel, et seda talle kõrva nurrudes nõuda, kehitan hoopis õlgu ja ühman, millest tugev sarkasm ja mälestus möödunud ööle kumab läbi :: "Ilmselgelt minu naiselik külg lõi välja."

Armastan. Armastan teda.

"Küll sa oled imelik, kallis," ütleb ta lõpuks, raputab pead ning istub ettevaatlikult minult pilku tõstmata. 

Nojah, vastan hooletult, rüübates oma kurbmõrkjat tökatit, lubades sel maitsel läbi kogu mu keha ja liha valguda, kasvada minu hääbuva naiselikkusega üheks. Sõda oli tulekul, kuid mul ei olnud sellest pääsu, ei olnud muud valikut. Sellele suhteäbarikule tuli lõpp teha ja Elda ei olnud selleks veel päris valmis.

Tasapisi jõudis kohale, mida ta just ütles, üks kindel sõna terendamas läbi teiste. Kallis, tibu, armas, musi, kiisu, baby - millega ka inimesed oma armastatuid nimetavad. Minule ei ole kunagi see meeltmööda olnud. Inimesele on tema nimi põhjusega antud, miks mitte seda siis ka korrapäraselt kasutada. Hüüdnimed on  okei, sest nad on osa sinu nimest. Või ollakse omale uus nimi valitud. Või on nimi sinu valinud. Emb-kumb, tema teadis, kuidas ma sellesse suhtun, sest olime sest nii mõnelgi korral vestelnud, ja sel korral lubasin jääda tol sõnal ääremärkuseta.

Tõusen, osutades nimetisõrmega tema tassile, ning lisan enda oma kraanikaussi teiste mustade nõude keskele. Vaikiv käsklus, mis kõhkluseta ka täidetakse. Elda noogutab, kummutab kange kohvi alla, põsed õhetamas. Talle pole kunagi jahtunud kohvi või tee, kakaost rääkimata, meeldinud. Tundus, et Elda ei hakanud vastu ka vaidlema. Kui suuna koridori võtsin, ei puudutanud ma teda, kuigi mu sõrmed peaaegu iseenesest pöörduvad noore advokaadi särgikaelust kohendama. Mulle on alati tundunud, et mu käed elavad iseseisvat elu.

Hingan sügavalt sisse ja sasin selle asemel oma lühikest kukalt. Teravad juukseotsad meenutavad, milline otsus peagi langetada tuli, või siis pigem, avalikuks teha ja just nii, et kumbki osapool kannatada ei saaks.

Eriti.

Armastasin teda.

Sul on aeg minema hakata, ütlen lühidalt, ilma selgitamata.

"Miks? Mis toimub? Sul ei olnud ju tänaseks mingeid plaane?"

Miks, miks. Kõikidel asjadel ei saagi vastust olla; ning ainus plaan, mis tänaseks üldse oli, oli sind minu elust välja visata, Elts, aga sulle ma seda ütlema ei hakka. Pole vaja. Küllap saad peagi isegi sellest aru.

Kehitan õlgu.
"Simple. Ma ei taha sind enam."  
Vale. 
 "Ma küll pole selline, et kui kätte saab, siis tüdinen ära ja kupatan minema."  
Oh, kui vastik ma iseendale tundun hetkel. 
 "Sinuga on küll tore, Elts, aga see on ka kõik, mis on."  
Järjekordne vale. 
"Hoolin, aga ei armasta."  
Millal ma küll nii hästi valetama olen õppinud?

"Christian," alustab ta, hääl värisemas, kuid minu külm pilk peatab ta poolelt lauselt.  
Näitlemine.
Sulaselge teesklus.

Elda järgneb mulle esikusse, tema jalgade rasket astumist on kuulda, kuid ma ei tajunud, mida ta täpselt rääkis või kas ta üldse midagi ütles. Ainus, mis minu tähelepanu endale saanud, oli actually verekohin mu kõrvus, sest kõik minu sees oli tinapommi raskusega üle valatud.

Siis.

Kellegi käsi, mis tundus nüüdseks nii võõrana, haarab kindlalt minu haprast õlast kinni ja pöörab ümber. Eirasin mõtet, et terav valu pulbitses lihastest läbi, mille kõik viis sõrme minusse korraga surusid. 

"Kas sa kuuled ka mind või, Christian? Ma ei tunne sind ära!"

Meeleheide varitses ta pilgu taga ja lõi nii mõnegi killu südamest lahti. Küllap ei olnud mina ainus, kelle hinges maamiinid plahvatasid ja kõik tükkideks rebis, võisin seda Eduardo häälest kuulda. Küllap oli see vaid algus.

Või lõpp?

Silmitsen teda hetkeks, seejärel sisistan läbi hammaste, et ta mind lahti laseks.

"Hei..."

Elts on kimbatuses, kuid tasapisi laseb ta mind vabaks. Sellest jäävad kindlasti koledad sinikad, ja mul tuleb nii arstile kui ka Lolale aru anda, isegi kui ma seda ei tahaks. Puuderkreem siinjuures ei aita. Hirm. Hirm annab tohutu jõu. Hirm kaotada.

Taganen, kuni sein mind selja tagant sisse piirab.

"Mis juhtus? Ma ei saa mitte midagi aru!?"

Muidugi ta ei saa aru, ka mina mitte, kuid seda tuleb teha. Mina, Christian Bleu, ei saa Eduardot võtta kaasa sellele teekonnale, kuhu olin minemas.

Vaikus trummeldas kõrvus, hingamine oli raskendatud, Elts ja ruum tema ümber ähmastusid. 

"Just go," sosistasin talle Inglise keeles, millest mees üldiselt paremini aru sai. Pearaputus. No, tore. No tore, kui kusagilt kerkib pinnale äraspidine tahtmine oma sõrmed tema blondidesse lokkidesse lükata; nutta märjaks tema flanellsärgi kaeluse; anuda, et ta ei kuulaks minu lohutamatut kangekaelsust ja jääks...

Vali mürtsatus rebestas mu vaikusehõlmad ja pani mu keha haledalt võpatama. Minu välismaalane oli löönud oma peopesa vastu bambuselehtederohelist esikuseina, täpselt minu pea kõrvale. Maa värises kahurite möiretest. Mehi ja naisi langes. Tundsin, olen lõksus, kuid alateadvus ütles, et noormees nimega Elda ei tee mulle rohkem haiget.

"Ma arvan, et tean, milles asi on," hingas ta vastu minu kuldpruuni kaela.

Haarasin trellidest, ja raputasin, kuid kõik kruvid olid kindlalt oma pesades; ükski taba ei avanenud; ükski lukk ei andnud mind vabaks.

Kas tõesti, mõtlesin sarkastiliselt, iseendale.

"Olen kindel, et see on seotud sellega, et... ma möödunud öösel... sulle..." Eduardo hingeldas.

"Et sa mulle taha keerasid ja teada said, et ma ei ole tegelikult veel mees. Seda mõtled või?"

Noormees nimega Eduardo ahmis õhku, reaktsioonina, et ma ootamatult teda katkestasin ja üsna julmalt ütlesin, midagi, millele ta üritas paremat lahendust leida, paremat sõnastust. 

"Go, Eduardo. Just go, please,"

Hammustasin alahuulde, hoides end tagasi ütlemast midagi rohkemat ja sulgesin silmad; sulgesin end ajutisse vangistusse sügavamale, sulgesin pisarad sügavale endasse ja lubasin tal minna. Tahtsin, et ta läheks, sest ma armastasin teda.
Ära ainult vaata tagasi, Elts.

"Be strong and fuck you."

Be strong and fuck you, mäletan sind ütlemas, kui lõpuks uuesti reaalsusesse tagasi ärkasin. Ma ei kujuta ette, kaua ma seal seisin, kuid ta oli lahkunud. Välisuks oli paokil, jahe õhk puhumas sisse üksikuid sügislehti, tuues rohelisse esikusülelusse rohkem värvi. Ei tundnud enam midagi. "You don't care about me anymore, that's why you want to brake my heart on your pillow," ümisen endamisi, kui uimasena kõnnin ukse juurde ja hetkeks vilksatab tuttav kogu üle tee. Ta nägu, pisaratest märg ja nii meeletult kurb, et tõmbab igasuguse kindla jalgealuse ära. "I remember when I used to feel something... now I am just cold inside." 

Sulgen välisukse, lukustan ja libisen mööda seina põrandale istuma. 

"Sorry."

Mida muud mul öelda olekski?. Pealegi, tean, et Eldale oleks sellest väheks jäänud.

Sorry, Elts. 

Pärast ülehomset olen ma tervenisti mees. Kas sa kujutad seda ette? Tervenisti. Riistaga ja puha. Ja sina jääd sellest kõigest ilma, eemale, sest mina tahtsin niimoodi; sest sinul on ilus naine kusagil Detroidis, terve pesakond kutsikaid ja peagi ilmavalgust nägev tüdruklaps. Sinul ei ole aega mängida kapigay'd, kellegiga, kes tahaks sinuga avalikult käest kinni kõndida ja pargis kasvõi parte toita. Minul jällegi ei ole tahtmist olla kellegi teise naise abikaasa armuke.

Minul on vaid mina ise ja Lola.

Sellest piisab.