Siemen pikutas betoonmüüril, tagumik vastu taevast sauunatud ja Christian kõlgutas mõnuga oma siredaid jalgu, ragistades viimase kompveki varemete kallal. Sandaalid olid uppunud liiva. Liiva, mis päikeseaurudes kobrutas. Liiva, millest putukate mumifitseeritud kabjad ja tiivatipud vastu kajasid. Liiva, kuhu päev end lõpuks uputas, lootuses et iga parem algus on uus.
Aega oli neil umbestäpselt ViiskummendSeitseMinutit. Lihtne eine - võileib salati ja sulatatud suitsujuustuga. Mõned magusad kirsipoisid. Kahepeale. Koos granaatõunamahlaga olid nad kõik käivitatud seedimisele, kulgedes riburadapidi hanereas või hoopiski üheskoos, seltsis segastena kõrisõlmest alla. Liueldes seedeelundkonna poole. Ikka alla ja allapoole.
Inimesed lahkusid rannast, päev pöördus õhtusse.
Ta on peagi siin.
Kindlasti.
~*~ ~*~ ~*~
Siemen ja Christian jõudsid rannaäärsesse kuurortlinna pöidlaküüdiga. Neli lahket metallmasinat aitasid neid aina edasi ja lähemale. Lähemale salamissioonile, mille nad olid enda kanda võtnud. Poiss sõbrannale toeks, kuidasiganes moodi ka vaja oli. Limiteeritud mõõdupuuna, ofkoors. Kuigi tegelikult tuli ingliplika kaasa tollele sinisilmsele häbelikkuse õnnetushunnikule, sest kõiges oli süüdi Nico.
Esiteks.
Nad olid tulnud Merd vaatama.
Siemen leidis peale hetkelist nukrameelsust, et See on kõikjal ikka sama iseloomuga, kuid need värvid, oh need värvid, ja lõhn rääkis talle hoopiski teisi lugusid. Meresõitjatest meestest, ja naistest, kes ootavad rannal, pilk silmapiiril kinni, juuksed räsimas ootusärevil põski. Lastest, kes kasvasid isata, sest Merekurat oli otsustanud nad enda juurde võtta. Või tõstsid vaalad mässu, varastades kõik kalurite harpuunid. Veri sai valatud, sest nemad andsid mõista, mida tähendab olla massihüsteeria saagiks. Ja nood lapsed ja nood naised ja nood emad-isad nägid vaid unes, sellest mis tegelikult juhtus.
Esimeseks said nad ühte metsaga ümbritsetud teeotsa. Naine. Prillid. Suvel kollane vatijope! oli Christianil esimeseks mõtteks, kui nad Siemeniga kahekesi tagumisele istmele ronisid. Kui Proua Sulejope tüdruku tiibu tagavaatepeeglist märkas, olid silmad suured-suured. Hetke ajel Proua Sulejope aga otsustas, et las jääb seekord nii, sest enda tütrelgi on kaunis eripära üsna nähtav - kaks sarvekest kasvavad erksast juuksepahmakast kangekaelsest välja. Kui Proua Sulejope aga vanainimeste raadio kõvemaks keeras, naeratasid seikluskaaslased enestele ja hästi mitu korda teiste eest ka.
Teiseski autos istus Proua. Seekord pisikese kalastuskülani. Ikka mööda rannajoont ja läbi haigutavate metsatukkade. Suveküpse vaarikpunase pikapautoga, mille pikk tagaosa venis mööda teed, seda pikemaks, mida rohkem taevas vihma andis. Jah, suvehommik oli ähmaselt niiske, hädine ja sabutav. Kes ta oli, see naine või kuidas ta oli, seda Christian hiljem ei mäletanud. Figuuri joon libises mälust ära, astudes ühe salajase sammu tagasi. Küllap ei olnud oluline, isegi kui kõik vaimolendid on vajalikud. Kui üks liik kaob, on esialgne segadus hingemattev, kuid ajapikku kohanevad allesjäänud sootuks uue seltsieluga.
Nad olid taas maanteeservale jäetud. Enne kui suur, omaette voogav tee enesest taas autosid higistama hakkas, külmetasid need kaks päikeselast end niiskusest kõhedaks. Olid nad ju enne lahkumist kampsunid-jakid kõige-kõige põhja pakkinud. Õhtul enne magama heitmist. Hommiku erksus, aga, ei olnud neile ikka veel järele jõudnud. Justkui nätsukumm, mida laps oma pisikeste sõrmede ümber keerutab ja sellesse takerdub, kleepub ja välja end venitab.
Ja siiski, olles jalutanud vestlemiste ja haigutamiste ja ähmaste lootuste saatel poolteist kilomeetrit, nopiti neid suurest lahkusest lõpuks peale. Siemen ronis ette ning Christian leidis end tõtt vaatamas kutsik-koeraga. SaksaLambakoeraDobermanni, selgitas Onu Autojuht, kes Siemenile entusiastlikult jutustas kõiksugu lugusid ette. Noormees aga nihkus tõele sedavõrra lähemale, mida rohkem ta koerakesega limpsimiste ja sügamiste ja eitohide saatel deklameeris.
Onu Autojuht poetas nad heade soovidega mõnikümmend kilomeetrit sihtpunktist eemale, kus õnn neile koheselt ka hüüatas. Teepervelt haaras rändurid kaasa abielupaar uue hästi lõhnava autoga, kes sõitsid, kas sa näed! nende sihtkohta.
~*~ ~*~ ~*~
Siemen pühib mõnuledes unesid. Christian mängib varvastega jaanalinnu-mängu, päevast kuumama jäänud liivas.
Nico.
Teda ei tulnudki.
