6. Like You Want To Believe

Siemen pikutas betoonmüüril, tagumik vastu taevast sauunatud ja Christian kõlgutas mõnuga oma siredaid jalgu, ragistades viimase kompveki varemete kallal. Sandaalid olid uppunud liiva. Liiva, mis päikeseaurudes kobrutas. Liiva, millest putukate mumifitseeritud kabjad ja tiivatipud vastu kajasid. Liiva, kuhu päev end lõpuks uputas, lootuses et iga parem algus on uus.

Aega oli neil umbestäpselt ViiskummendSeitseMinutit. Lihtne eine - võileib salati ja sulatatud suitsujuustuga. Mõned magusad kirsipoisid. Kahepeale. Koos granaatõunamahlaga olid nad kõik käivitatud seedimisele, kulgedes riburadapidi hanereas või hoopiski üheskoos, seltsis segastena kõrisõlmest alla. Liueldes seedeelundkonna poole. Ikka alla ja allapoole.

Inimesed lahkusid rannast, päev pöördus õhtusse.

Ta on peagi siin.

Kindlasti.

~*~ ~*~ ~*~

Siemen ja Christian jõudsid rannaäärsesse kuurortlinna pöidlaküüdiga. Neli lahket metallmasinat aitasid neid aina edasi ja lähemale. Lähemale salamissioonile, mille nad olid enda kanda võtnud. Poiss sõbrannale toeks, kuidasiganes moodi ka vaja oli. Limiteeritud mõõdupuuna, ofkoors. Kuigi tegelikult tuli ingliplika kaasa tollele sinisilmsele häbelikkuse õnnetushunnikule, sest kõiges oli süüdi Nico. 

Esiteks.

Nad olid tulnud Merd vaatama.

Siemen leidis peale hetkelist nukrameelsust, et See on kõikjal ikka sama iseloomuga, kuid need värvid, oh need värvid, ja lõhn rääkis talle hoopiski teisi lugusid. Meresõitjatest meestest, ja naistest, kes ootavad rannal, pilk silmapiiril kinni, juuksed räsimas ootusärevil põski. Lastest, kes kasvasid isata, sest Merekurat oli otsustanud nad enda juurde võtta. Või tõstsid vaalad mässu, varastades kõik kalurite harpuunid. Veri sai valatud, sest nemad andsid mõista, mida tähendab olla massihüsteeria saagiks. Ja nood lapsed ja nood naised ja nood emad-isad nägid vaid unes, sellest mis tegelikult juhtus.

Esimeseks said nad ühte metsaga ümbritsetud teeotsa. Naine. Prillid. Suvel kollane vatijope! oli Christianil esimeseks mõtteks, kui nad Siemeniga kahekesi tagumisele istmele ronisid. Kui Proua Sulejope tüdruku tiibu tagavaatepeeglist märkas, olid silmad suured-suured. Hetke ajel Proua Sulejope aga otsustas, et las jääb seekord nii, sest enda tütrelgi on kaunis eripära üsna nähtav - kaks sarvekest kasvavad erksast juuksepahmakast kangekaelsest välja. Kui Proua Sulejope aga vanainimeste raadio kõvemaks keeras, naeratasid seikluskaaslased enestele ja hästi mitu korda teiste eest ka. 

Teiseski autos istus Proua. Seekord pisikese kalastuskülani. Ikka mööda rannajoont ja läbi haigutavate metsatukkade. Suveküpse vaarikpunase pikapautoga, mille pikk tagaosa venis mööda teed, seda pikemaks, mida rohkem taevas vihma andis. Jah, suvehommik oli ähmaselt niiske, hädine ja sabutav. Kes ta oli, see naine või kuidas ta oli, seda Christian hiljem ei mäletanud. Figuuri joon libises mälust ära, astudes ühe salajase sammu tagasi. Küllap ei olnud oluline, isegi kui kõik vaimolendid on vajalikud. Kui üks liik kaob, on esialgne segadus hingemattev, kuid ajapikku kohanevad allesjäänud sootuks uue seltsieluga.

Nad olid taas maanteeservale jäetud. Enne kui suur, omaette voogav tee enesest taas autosid higistama hakkas, külmetasid need kaks päikeselast end niiskusest kõhedaks. Olid nad ju enne lahkumist kampsunid-jakid kõige-kõige põhja pakkinud. Õhtul enne magama heitmist. Hommiku erksus, aga, ei olnud neile ikka veel järele jõudnud. Justkui nätsukumm, mida laps oma pisikeste sõrmede ümber keerutab ja sellesse takerdub, kleepub ja välja end venitab. 

Ja siiski, olles jalutanud vestlemiste ja haigutamiste ja ähmaste lootuste saatel poolteist kilomeetrit, nopiti neid suurest lahkusest lõpuks peale. Siemen ronis ette ning Christian leidis end tõtt vaatamas kutsik-koeraga. SaksaLambakoeraDobermanni, selgitas Onu Autojuht, kes Siemenile entusiastlikult jutustas kõiksugu lugusid ette. Noormees aga nihkus tõele sedavõrra lähemale, mida rohkem ta koerakesega limpsimiste ja sügamiste ja eitohide saatel deklameeris. 

Onu Autojuht poetas nad heade soovidega mõnikümmend kilomeetrit sihtpunktist eemale, kus õnn neile koheselt ka hüüatas. Teepervelt haaras rändurid kaasa abielupaar uue hästi lõhnava autoga, kes sõitsid, kas sa näed! nende sihtkohta.

~*~ ~*~ ~*~

Siemen pühib mõnuledes unesid. Christian mängib varvastega jaanalinnu-mängu, päevast kuumama jäänud liivas.

Nico.

Teda ei tulnudki.

5. Where I End And You Begin

Olin riietatud lihtsalt, kuid Christian'ile omaselt, shikilt. Justkui  oleksin deitile minemas. Justkui oleks mind nende klaasist uste taga ime ootamas.
Jõudsin vaevu oma käe välja sirutada, kui lilledesse graveeritud uks avanes ning seal ta seisis. Dorian oma väikeses kangekaelses hiilguses.

"Sa tulidki!" kilkas umbes kaheksa aastane gentleman, kelle kergelt lokkis punased juuksed särasid ümber pea justnagu pühapaiste; kelle musta-kollase värvivalangusmoking istus talle kui valatult. Sinine, seesama unenäoautosinine kaelaside heitis sünnimärgile tema kaelal varju.

Kahtlus hiilis kuklasse, tõmmates mind sundimatu sammu tagasi. Kas pöörduda ümber? Või. Liituda nende hämarilusate põgenikega, kelle hulka tundsin end siiski kuuluvat.
Dorian'i naeratus säras kutsuvalt mu silmadelt vastu, sulatades kangekaelselt meelestatud südame.

Nimetisõrme ja pöidla vahele eksis siidpluusi pehme varrukaserv. Otsides viivitamisest julgust, tõmban materjali sirgu ja ohkan.
Olgu, uurime välja, keda ma nii väga igatsenud olen.
"Tule juba," kilkas vallatult lõkerdav härraspoiss.
"Tere, D."
"Ta on sind juba mitu päeva oodanud."
Poiss oli ärevust tekitavat lauset öeldes rinna ette lükanud. Ta  oli alati uhke, kui jõudis teistest Ocean Maré' asunikest mingisuguse uudise teatamisega ette. See ei tundunud olevat pahapärast, vaid süsteem oli end nende meeleelunditesse seadistanud, ning vaikimisi aksepteerisid seda seadistikku just nii nagu ta oli kujunenud. Kummaline, igapäevane mäng, kus osapooled vaikisid visalt oma põnevil kangekaelsuses.

Kes?
Salapära tulvas kohvikusisemusest mulle näkku, lämmatades. Järgnesin Dorianile. Uks sulgus vaikse, summutatud sisina saatel. Hetkeks tundus interjöör ringi pöörlevat, kui jasmiinide magus parfüüm, pisilindude säutsatused ja läbivoolava allika veevulin mu äkitsi jalust rabas.
See koht kummitas mind unenägemistes. Rabas ootamatult õhtuste pargipuude varjudest. Meelitas astuma ettenägematuid samme. Ka mälestuste tiivasulgede vahel, lohutades kõige ootamatumatel hetkedel.

Ocean Maré oli kohvik, mida linnaplaanis ei eksisteerinud. Mitte ükski maailmakaart või teedevõrgustikku täis pikitud linnaplaan ei reetnud seda iseseisvalt hingavat majakest vanalinna laburündis.
Tema südameks oli pulseeriv inglinaine, ilma kelleta oleks varisenud kokku mitmetki tahud selles ajatus eksistentsis.

~oOo~

Ses vanalinna väikeses kohvikus põles õhtuti tagatoas tuli. Üheööliblikad plagistasid oma hõbedasäbrulisi tiibu, vaevalt vastu põletavkuuma klaasi põrkudes. Mõnest üksikust, kellest iha võitu sai, langesid hääbuva Icarusena värvipliiatsite embusse. Uued, vaprate sõdalaste kookonite kolonnid, sädelemas tuhmilt läbi orhideede nukkuvate õite. Aknalaual.

Pintsel torgati vaheldumisi vee või värvi sisse ning seejärel liikus pehmelt üle marraskile tõmmatud põlvekodara - enesekindlalt, nõnda, kuidas ta oli mööda serva määratud jooksma.
Vesi. Värv.
Dorian'i veritsev haav sõrmenukkidel.
Vesi. Värv.
Miikael'i punetav otsmikusinikas.
Vesi. Värv.
Pintsliotsa puine puudutus vastu heledaid, mõtlikke huuli.
Vesi. Värv. Haiget saanud küünarnukk või laspekange uhkus saavad uue alguse. Katkised kohad imeväega minema pühitud. Iga saabuv päev algas uue õhina ja seiklushimuga.
Vesi. Värv. Kudede lämbunud võrgustikust koosnev nahk. Marsruut, mille tõde kajastub lõpptulemuse joovastaval olemusel - läbi lapstäiskasvanute, kes kohviku erinevaid tahke täiendavad just neile omaselt.

Käsipõsakil vaatab ta aknast välja, kui poisid on magama saadetud, seljas värskelt võõbatud liigesed ja luud, ning ootab hommikuhärma saabumist; ümiseb ta viisi, mille päritolu vaid temale teada:
There are some things I want to share with you...

Tema teab ja.
Tema nimi on Siemen.

~oOo~

Kellegi käsi puges mulle vargsi paremasse pihku, samal ajal kui pingsalt üritasin laudade, lillesülemite ja vett purskavate fontäänide vahel manööverdada. Alla vaadates kohtus mu segaduses pilk teise, samasuguses smokingus härraslapse silmadega, kes vaid rõivastelt oli Dorian'ile sarnane. Esimene maragrat oli uksele valvama jäänud. Küllap oli kedagi veel oodata. Tundmatuil asjaoludel teadsid nood pisikesed hingesõbrad alati, et külaline on saabumas, üllatades tulijat ülevoolava rõõmuga.

Temal, kes nüüd minu kõrval seisis ja tähelepanu nõudis, olid pehmed, üle õlgade ulatuvad tammetõrutumedad juuksed, seotud kuklale kollase lehviga. Helerohelised silmad särasid armastusväärse innukusega läbi hiigelümmarguste prillide.
"Miks sa Meil nii kaua käinud pole, Christian? Ma lootsin sulle oma uut lennuki-mudelit näidata, aga nüüdseks on neid päris mitu-mitu."
"Miikael," naeratasin tahtmatult ja tundsin, kuidas seletamatu rahu minusse valgus, peletades kergusega eemale kõik peidetud ja peitmata muremõtted, ootades mind tänaval, rämpsus ja ahastuses.
Naeratasin tahtmatult, sest noorhärra häälest kajas kummastav nördimus, mis mu korraks seisatama pani.
Käepigistus. Ootuseõhin. Miikael.
Kiire on olnud, vastasin lõpuks ja tõstsin pilgu. Läbi haralise pihlapõõsa lehesäbru silmasin Ocean Maré perenaise tiivaservi vilksamas, kuulsin puutüve varju jääva ähmase kogu kurgunaeru kaja.

Miski.
Jooksis minust läbi.
Ammune salatunne tuli peidust välja ja lipsas pakku.
Kätte ma teda ei saanudki.
Miski.
Ja läinud.

"Hmm. Olgu. Kah vabanduseks hea. Oled puhas. Teinekord ära enam niimoodi tee."
"Kahjuks pean sind kurvastama, Miikael."
Vastasin, põrnitsedes läbi lehestiku, unustades ümbritseva.
"Tean, tean," ümises pisike oma heliseval häälel.

Tundsin vaikivat kokkulepet. Tundsin ka tõmmet baarileti poole. Järgnesin pimesi, sest ei saanud enam oma silmi sellelt kogult lahti. Järgnesin pimesi, taipamata, kui kummalist vaatepilti võis minu sirgjooneline marssimine tunduda. Järgnesin pimesi, ja sisemus vajus kokku; värv sulas seinalt kokku, kortsunud paberinutsakuks kokku.

Siis. Seal ta oligi.
Tulnud ajast tagasi ja otsinud mind üles. Oodanud. Oodanud mind.
Me polnud kohtunud pikki aastaid, lühikesi aastaid. Hetkest, kui me Siemeni'ga teda mere ääres ootasime.
Mees minu mineviku lapsepõlvest. Armuke minu mineviku voodist. Viimane läbipõlemata sild minu südameskeletis.

Visioon minu ees pulseeris metsiku igatsusega. Kõik valgus tagasi, ja läbi lukkude, ja läbi ketikeerdude. See hägune kogu oli muutunud ühtäkki selgeks, nii selgeks. Kuldsed, inglipõngerjatele omased lokikeerud olid ikka niisama vallatud kui ma mäletasin. Suvetaeva sinised silmad seletamatuist maailmarännakuist tulvil. Tema nina pehme langus sügeles ikka veel minu vasaku käe väiksemail sõrmel. Puudutus. Ehmatavalt kerge puudutus vastu seda kihelevat mälestust. Tõmmu jume ei tundunud kunagi kahvatuvat, ja ma tundsin meeletut vajadust suruda need mesimagusad, lospakad huuled vastu oma rinda, vastu oma südameservi, et ta lõiguks end igaveseks minu jaoks marraskile.

Mees, kes andis mulle mu nime.

"Christian."
See hääl. See naeratus.
Ma põlesin taas põrgust läbi.
See kõik.
"Mul on hea meel sind näha, mu Vabadus," ta ütles.

Minu ime.
Minu Nico.

4. I Live On What's Left

Tagumine iste oli vaikseks jäänud. Päike õhetas magavate laste sassis juusteil ja tedretähnilistel põskedel. Blondid lühikesed lokikesed põimunud ühte kaksiku ronkmustade merevoogudega, just nõnda ka nood ühtemõõtu südametuksed läbi embavate peopesade.

Must ja valge vares.

Kooskõla kahes kehas, kuid ühtses meelevallas.

Sinine '68nda aasta Plymouth ronis aegamisi mööda palavikulist maanteed. Päike helkles katusevärvides, lubades peegelduvail pilvedel luua tundmata lubadusi, haarates enesesse kõrgustes lendavate lindude varje, joonistades neist kirjud sulgedepügalad.

Raadio laulis, kuid heli oli maha keeratud. Sosinaiks. Ema Margaret'i sõrmed pulseerisid nahksel roolirattal rütmile kaasa. Huuled järgnesid suitsust kähedale häälele. Tasahilju. See oli pikk teekond järgmisse inimestest mahajäetud motelli, tolmunud telekaekraanide ja igavikulistesse öödesse. Taaskordne unelm, millest kahe käega kinni hoida, sest tintjast kõrbetaevast oli saanud närtsiv varjupaik, sest nad jätsid ütlemata

                      Hüvasti isa.

~ * ~ 

Ärkasin võpatusega, keerates end külili ja haarates esimese ettejuhtuva padja kaissu. Olin korduvalt puhtaid linu vahetanud, kuid need kõik tundusid Eduardo lõhnast läbi-imbunud olevat. Seega otsustasin vanad voodipesukomplektid välja visata ning osta täiesti uued.

Nüüd, hõbedakarva härmalõngade vahel magades viis alateadvus mind tagasi lapsepõlve, mille olin sügavale endasse ära peitnud. Hetked, mil Lolaga koos olime. 

Kaks keha, kuid imepäraselt koos funktsioneeriv sümbioos.

Erisugune tasakaal, mida isegi salakaval distants me vahel ei suutnud puruks tõmmata.

Meie ühisteadvuse soontes pulbitses igaviku maitse.

Hingasin poevitriinide puhtust sisse, ning laisalt nipsutasin sõrmi. Ookerkollased rulood kerisid end intensiivse erksusega üles, lastes erevalusal valgusel magamistuppa valguda. Kissitades kibedaid, äranutetuid silmi, keerasin päevale oma selja ning kurnatuna tõusin istukile. Ei olnud aega puhata, sest juba homme...

Lähedal.

Eduardo oli olnud nii lähedal.

Ta põletas läbi kõik sillad, kuid sest viimasest ta end läbi ei närinud.

Seda skeletti tuhaks ei suutnud ta end läbi armastada, sest too kummitus minu elus on see miski, mida iga hing salamisi enesele on ihanud. See miski, mis oli kui jäine lubadus, hoides mind õigel rajal.

Hõõrusin värisevate sõrmedega otsaesist. Peavalu, mis üha enam läbi närvide tundma hakkas andma, nõudes ärevusest oma osa. Täna polnud selle vastu midagi, kuna tollele painajale keskendudes ei olnud aega värskele lahkuminekule mõelda.

Paljad jalad vastu põrandat.

Ootamatu kargus tuiskas läbi lihaskiudude ja elundite südamesse, möödunud õhtusest tekkinud külmusele lisaks.

~ * ~ 

Niipea, kui ärkamisjärgsed asjatoimetused tehtud, meenus, et kesk uneilmades seilamist oli keegi sõnumi saatnud. Telefon oli tumm, sest. Telefon oli tumm, sest ma ei tahtnud enesepiinadele tuld juurde sütitada. Telefon oli tumm, sest kui keegi tahtis tõesti ühendust võtta, oli selleks kirjavahetused ning iseeneselikud küllakutsed.

Telefon oli tumm, kuid postiluugi kolksatus kajas läbi inimtühja korteri, ja ei suutnud ronida üle kõrguva müüri, mis mind reaalsusest eraldas. Unehõlmad hoidsid mind tugevas haardes, kuid teadvus oli helid siiski omatahtsi üles korjanud ja laekasse korjanud. 

Nüüd andis ta märku.

Just õigel hetkel.

Möödusin koridori kaetud aknast. Metsaroheline värskus matkimas vaikelu seintel. Need värvid meeldisid mulle, rahustades ootuseõhinas närve. Koridori kaetud aknad, sest teispool vaatas vastu naabermaja punane telliskivisein, millelt vaid harva peegeldus mõni sihikindel päikesekiir.

Sedagi rikastel päevadel.

Koridori kaetud aknad, meenutades küllap ka mind ennast. Olen elanud kogu oma senise elu maski taga, kuid viimased pea, et viis aastat, olen saavutamas oma tõelist Mina. Kui keegigi teab, mis tunne on saada lõpptulemus, mille sõidu lõpus võid rahulikult oma edu vilju maitsta. Loodetavasti magusaid.

Kuid.

Teekond, mis tundub olevat lõppenud, ei ole tegelikult läbi. Tee teie jalge all kutsub teid uskumatule seiklusele ja te tõusete, tolmust ja põrmustki ning samm-sammult liigute edasi. Läbi katsumuste. Läbi õnnetunde. Läbi elu. Süda teie rinnus kütab nutta, kuid kunagi ei kurvasta. Niuksudes naerab kajakate tiivalöökide varjus, kuid kunagi ei ole õnnelik. Pigem on see pehmus, mis teist läbi voogab, teada andes, et kõik on absoluutses nullpunktis ja kõik on korras. 

Kes suudaks anda mulle võimaluse selgitada, et ei ole teist ei parem ega halvem.

Olen just samasugune hingav, armastav, ihkav isiksus, keda elumeredel raevukalt loksutatakse.

Kuid.

Ainus kuristik, mis Teisi Inimesi ja Mind eraldab on, et olen valesse kehasse sündinud.

Seega.

Ei ole paremat viisi sellest kõnelemiseks, õigemat aega.

Seega.

Järgnege läbi minu, läbi Lola ja ehk lõpuks on teil kõik otsitud, lubatud vastused käes. Kui mitte, siis siinkohal mina, Christian Bleu, vastutust ei võta.

Leidsin end tihti mõtetes Teiste Inimestega rääkimast, et kuidagigi selgitada oma eksistentsi. Tõenäoliselt seisis kõikide Teiste Inimeste tühjade raamistik-nägude taga isa Franz. Mees, kes kunagi oma tegudele vastutust ei võtnud, näris jätkuvalt minu enda tegude varjus, kuigi tegelikult ei peakski olema õiget põhjust. Juba sellest hetkest, kui ema mind mängudekeskelt üles noppis ja endaga kaasa viis.

Mäletasin oma kirjasõnu selgelt, mis - [Marginal'i sõnu uskudes] - kontori stendi jätkuvalt ehivad. Ta andis mulle niikaua aega, kui vaja, kuid omaenese algatusel siiski kodus tööd edasi tehes. Linna Kujundamismeeskond ei tahagi ilma minuta hakkama saada ning see valmistab vaid rõõmu.

Nii moraalne kui ka ühiskondlik toetus on kummalistel asjaoludel olemas, mida ei juhtu just paljudega, kes minuga sarnases situatsioonis on olnud või olemas. Kahtlustan Lola kätt nendes kulgemistes. Lola, kes käib minust alati ees, kuid järgneb ikka varjudes. Tema kaitsvad tiivad on tumedad, kuid pehmed ja karsked.

~ * ~ 

Väike valge ümbrik helkles põrandalt vastu. Kuldse tindiga maalitud kirjasulg oli selge märk, milline elushing selle mulle toonud oli. Hommikuvalgus tikkis silme ette, kuidas lapsemõõtu noor naine kummardub, pistab sõrmed postiluugi avausse ning poetab teatise korterisse. Tema heledad juuksed sädelemas varajases päevavalguses. Paarikümne sentimeetri pikkuste inglitiibade servad puutusid õrnalt vastu tema päevitunud selga, valged suled värelemas hommikutuule käes.

Korjasin kirjakese üles ning avasin kiirustamata, aega võttes.

"C.

Kui võimalik.

Tule. 

Kohvikust läbi.

On keegi,

keda sa näha igatsenud oled.

Täna.

Siemen."

Ilmeksimatult kuulus käekiri täiskasvanud ja kogenud naisele, keda alatihti nähti ja koheldi kui last, kuid Siemen ei lasknud sellest end häirida. Tema voolas inimestest ja ajast läbi, liikudes mingisuguse tundmatu tungi järel. See andis jõudu tema lähedastele, ja lähedane oli ta kõigiga momendist, kes talle tähelepanu pöörasid. Too lapsekehaga naine suhtles absoluutselt kõigiga just nõnda nagu nood end esitlesid, nähes valedevõrgustikust läbi, kuid kunagi ei näidanud seda välja. Nood aga, kel mõlkuski meeles tema petmine, ei jõudnudki oma plaanide elluviimiseni.

Liikusin sügavail mõtteis kööki, et juua kiirelt üks kange kohv, sest mu väikene, vaikust täis sõbranna keeldus mulle samasugust tökatit müümast.

      Sinu nõrga tervise eest hoolitsemine on vähim, mida ma teha saan; senikaua kuni sa minu silme all oled, oli ta öelnud.

Olgu.

Küll aga jäi kummitama keegi, keda sa näha igatsenud oled; keegi, keda sa näha igatsenud oled; keegi, keda sa näha igatsenud oled; keegi keda sa igatsenud oled.

Keda ma igatsenud olen?

3. Ghosts of Utopia

"Keegi, kelle välimus on hoolitsetud, viisakas ja eetiline, ei pruugi tegelikult selline olla. Väliskest hoiab enese kütkes kõige kohutavamat koletist, keda sa võid oma mannetu elu jooksul kohata. Ta püüab sind püünisesse ning lõpuks, kui sa seda märkad, on juba hilja."

Paus.

"Inimese elu on üksnes ajutine viiv, mille ajakulg on oma hammasrataste vahele tõmmanud. Mõistad?."

Paus.

"Meie papa oli üks neist," sõnas kõhetu kogu, kelle lakkimata küüntega sõrmed liikusid huulte juurde ning ahmis järjekordse doosi kibemõrkjat nikotiini.

"Mida te sellega mõtlete, miss Bleu?"

Ta vaikis hetke, et nautida sisemist heitlust paljastada uurijale kõik, kuid see oleks tähendanud privaatsuse lõhki rebestamist nii tema enda kui ka tema venna elus. Seda tahtis neiu kõige vähem. Ta poleks seda talunud.

"Ma ei hakka keerutama ega teesklema, et ma ei tea midagi, või tean vähem kui arvatakse. Mina tunnen vanameest ehk kõige paremini, sest nagu te teate, viibis minu vend enamuse oma lapsepõlvest emaga sanatooriumeis, jättes minu selle raisaga kahekesi."

Miss Bleu sinistes silmades välgatas hetkeks õõvastav leek, kuid kadus niipea kui ta pööras pilgu üle uurija õla, kohvikuuberiku tolmusest aknast välja. Üksik ämblik on kudunud pehmekoelise kookoni, põgenemine reaalsusest. Ta otsustas laskuda ajaloole nii pindmiselt kui võimalik, et mitte lõhkuda seda kummituslikku jääd. Polnud mõtet vanu haavu lahti rebida. Mitte veel. Mitte sel päeval.

Mees toksis pastakaotsaga vastu kollaste lehtedega märkmeplokki, oodates. Vanemuurija oli hoiatanud, et naist liigselt tagant utsitades ei pruukinud too üldse midagi rääkida.

"Niisiis," küsis Lola ja kustutas oma pooliku sigareti mehe jahtunud capucino'sse, "kuidas ma teid aidata saan?"

"Millal..," kõhetu mees köhatas hääle puhtaks, küsides uuesti, "millal teie oma isa, ehk Franz Bleu'd viimati nägite?"

Lola viskas pilgu lakke, kõõludes tooliga edasi-tagasi, edasi-tagasi. Mustad, õlgadeni lühikesed juuksed riivasid vaevu ta heledaid põski. 

Lola mõtles. 

Või pigem. Teeskles mõtlemist. Temale oli kõik selge.

Iga mälupilt oli käega katsutavas kauguses. Neid võis murda ja painutada, kuid ükski ei kustunud masinast.

"Viimati... see oli kolmteist aastat tagasi."

"Selge," ja mees kritseldas midagi märkmikku, "Olgu. Millises seisus teie isa teist maha jäi?"

Ta avas oma pisikese suu, vapustatud ning kiirelt taibates, millises suunas menetlust taaskord sihtida püütakse. Märki tabamata.

Vaigistades kohinat oma kõrvus, Lola ootamatult naeratas, tõusis ja vaatas mehele ülevalt alla otsa.

"Sellele ja kõikidele järgnevatele küsimustele on teil vastused olemas. Küsige oma ülemuselt. Usun, et ta aitaks teid meeleldi. Head päeva, uurija Thompson."

Noor naine pöördus ümber. Lahkus, jättes teravust täis hääle õhku rippuma.

Võimatu, pomises pikk, varajates kolmekümnendates mees iseendale ja tõstis käe, et uue ning värske kohvi tellida.

~oOo~

Tema majadeblokk.
Suur.
Ammuli sui.
Ootamas.
Tukkudes silmad pärani oma kullatud pesal. Ookeanisäbrused küljeluud helkimas mannetute inimhingede rämpsus. Suud avanemas vaid siis kui üks noist tuhandest tibust väljus või sisenes.

Ta silmitses korterelamuid varjamatu tülgastusega, olles toetanud oma külje vastu tühja bussipeatuse karkassi. Sinna, kuhu ta oli peagi minemas, ei olnud välismaailmast mitte ühtegi märki. Inferno kuumus tuikas telliskivide ja tsemendi soontes.

"Lootuse. Palume kõigil sõitjatel bussist väljuda."

Tema oli sellisel kellaajal ainus sõitja. Tema oli ehk viimaseid ühiskonna poolt aktsepteeritavaid asunikke selles hüljatud rajoonis, mis peitis endast tõelist Dante mängulist hõngu. Elus ja hingemattev. Lämbe, kuid postuumne.
Tema oli üks põhjuseid, miks liinid number 57 ja 87 siia jätkuvalt välja sõitsid.

Kustutanud lõppenud sigaretijäänuki kulunud sõjaväesaapa kanna alla, muljudes selle hõreda mulla sõrmede vahele. Õhk sai viivuks täidetud kõrbenud filtri kurva lehaga. Kirtsutades nina, asuti minekule. Otsejoones üle tühermaa, mille sõrmed ja selgrootüükad [palvetades] taeva poole sirutusid

- vanade kaevanduste

kopsud

&

neerud.

Otsejoones tagasi pisikesse, läppunud katusekambrisse, et vahetada välja väsinud Tunnimees. Et asuda teekonnale läbi kulunud hallide ja koridoride. Et sammuda läbi inimhingede räbaldunud Minade. Et olla langenud Jumalaks, kelle tiibadeks on elektrist pakatav nui ja haloks too kõigutamatu silmapaar.
     

Blokk nr 77L :: Suurushullustuse pettekujutlustes kümblevad suursugused filosoofid ja vallutajad.

Blokk nr 2c8B :: Leegion ihalejaid, keda juhitakse Tristan'i meeletuste psühhooside meelevallas.

Oma pisikesel teekonnal unetusse öhe, Lola vinnas taskust järgmise sigareti. Süüdates selle pardimunasinise zippoga, millel poseeris irvitav klouninägu oma kõige koletumas ilus. Vasak silm siniseks löödud. Tema. Tema virutas hooga ettejuhtuvale tühjale kanistrile, jalaga.
Kilks ja kolks. Tümm-tümm.
Aina edasi üle roostekarva, elatanud asfaldi.

Kuid.
Ta peatas selle enne kui too oleks tahmasele kassipoja kukerpallitama lükanud. Jahmunud loomake kräunatas elegantsel moel, silgates varemete varju. Kaks hõõguvat silmakera jäid Kapten'i teekonda salamisi jälgima. Jäid, kuid kadusid peagi teadmata-tundmata asjatoimetusi ajama.
Lola'le ei meeldinud vägivald, eriti kui see oli inimestest sõltuvate loomakeste, või vanematest kramplikult kinnihoidvatest seemnepursetest idanenud linnupojakeste vastu suunatud. Üldiselt proovis ta taolist energiat vältida, kuid Lola lapsepõlv kajas ikka veel kuklalt vastu. Tema. Tema elus polnud vägivallale pääsu mitte tema valitud-varjatud elukutses. Ta ei pääsenud sellest seni kuni too igavene sitanikerdis oli surnud.
Mees, kes oli Annabel'ile ja Bernadette'ile elu andnud.
Mees, kes terroriseeris abikaasat, nende ema, kes selle kõik välja kannatas, kuni ta iseseisvalt otsustas ära minna.

~oOo~

Kuueaastane Lola rippus ema lõtvade käte küljes, anudes et tema õde-vend kaasa võetaks. Punajuukselise kõhetu naise elegantsist oli järel vaid vare. Ta vaatas alla ning kükitas tüdrukutirtsu kõrvale. Emaarmastusest pehmed sõrmed ekslesid läbi mustade juuste. Lola nuuksed jäid kurku kinni. Kangekaelsusest ei olnud ta nõus nutma, sest isa oli koridoris. Kuulates seda lohutamatut kurbmängu, mida teispool seina etendati.
"Ema," nuuksus laps, surudes end tihedamini vastu naise kaela, "palun sind. Võta ta kaasa. Vii ta siit ära."
Hääletud pisarad pärlendasid Margaret'i lõuakumeruse varjus. Peidetud ohutusse peidupaika. Kitlikaeluse sisse. Lillesülemite embusse. Pisarad, mis kaikusid isa Franz'i meeltest karjudes vastu. Pisarad, mis päästsid Bernadette'i.

"Shhh," ümises naine pisikese teokarbikujulisse kõrva, hoides tukslevat elu tihedamini enese vastu, "shhh."

Kuivata pisarad, et isa neid ei näeks ja ma teen just nii nagu sa soovid, mu laps, ütles ema Margaret ning minuti-paari vältel lükkas ta õblukesena näiva keha endast õrnalt eemale. Naine tõusis, kuid laps hoidis emakese kätt vastu oma laupa, naeratades.

"Bernie on poistega kaevanduses. Väike kohver pakitud ja autos. Salaja. Eile öösel. Anna andeks."

"Tasa, ära murestse."

Punased huuled naeratasid, suudeldes toda suvekuuma laupa ning lahkus, jättes karistust ootava Annabel'i elutuppa, aknale.

Ema. Ema. Ema.

~oOo~

Ruum, kuhu kapuutsis naine sisenes, oli monitore täis tipitud. Ekraanidel ekslesid Lootuse elanikud. Eksinud ning purunenud must-valged kummituslikud hinged. Varjupaik inimvaredele, kelle omaksed on juhuse hooleks jätnud, kes on süsteemi rataste vahele langenud.

"Hei," ütleb ta ja puudutab kergelt magavlaiba õlga, kelle pea on rinnale unustusse vajunud.

"Marcus, ärka."

Kergelt üle kiilaspäise mehe õlakumeruse.

"Hei, Marc!"

Blokk nr 85 :: Mehed ja naised, kes täidavad oma suid ühiskonna kõntsaga.

Blokk nr 6K9 :: Paavstide ja kardinalide pikad näpud, kogudes materiaalset allaheitlikkust.

Äratundmisviis.

Reeglitest üleastumisest ei tehtud välja. Tunnimehed olid ohutus kauguses. Neid ei puudutanud hädaliste mõranevad pained, kes eluulgumeredel lõksu püütuna soovisid oma hinge ära müüa. Vastutasuks kasvõi üks sõna, ainumas pilk täis tühje lubadusi. 

Siiski.

Kes oli Tunnimeeste püünisesse jäänud. Ka lootus põgenes tulistjalu tühermaa luidete varju. Kogudes jõudu, millest jäi ikka puudu. Ränkrakse koorem tegi ta põrgusuu ees  jõuetuks.

Ah, see oled sina, Kapten. Mida... oota, oota... mida sa täna siin teed?
Marcus sirutas end, jalad ettepoole, käed embakumba mõlemasse suunda. Prillid vajusid kerge klopsatusega rinna ja kohatu kõhukesevahelisse õnarusse. Must-valged 6K9nda asunikud liikusid väreledes üle klaasja pinna, kadudes rohelistesse plastraamidesse. Peegelduskaja elas varjudes oma elu. Elu, kus valgus laotatakse silmalaugudele, kus suvelumi langeb just temale õiges rütmis. Elu, mis on elamist väärt. Tõsiselt, kuid ausalt.

"Täna on päev, mis noorkuust saab midagi enamat. Aeg on ringkäiguks."
Rutiinne koodeksite vahetamine. Muuks polnud aega. Muuks polnud vajadust.

Lola astub metallplaatidest seinaorva ehitatud kapi juurde, lükates selle eesriide kõrvale. Tumeda ja raske, just nagu Tunnimeeste hingeseisund. Punane kuub, Annabel'i keha-käed sinna sisse. Taskuteta-salataskutega püksid jalga, kapteni jalad liikusid eneseteadlikult läbi ootavate riidetorude. Elektrišokinui puusale, punane kui kuivanud veri lahkamislaual. Süsteem, mis voolab sõjaväe-etturi soontes, olles osa temast.

Peenikesed, suitsetamisest kollased sõrmed toetusid hetkeks valvuri õlale. Vaid sõrmeotsad. Vaid et unustada, ja.

"Katsu mitte magama jääda, Marc. Teine jõuab varsti peale mind. Eks."

Mees oli märkamatult tõusnud ning pöördunud klaasikest kohvi valama. Nemad elasid nõndakaua kuniks Lootuse asunikud neid eneses kandsid. Niikaua kuniks nende lähedased neid veel mäletasid, ka hauas, ka inkarnatsioonis, läbi järgmise-uue elu.

Ma ei luba, aga ma proovin, ütles Esimene.
Varsti saad koju, lubas Kapten.
Meie kodu on siin.
Tõsi ta on.
Mine siis, ma hoian siit silma peal.

Kapten noogutas ja läks.

2. Just A Kid

Toas valitses kaos. Värisevad käed liikusid iseseisvalt mööda seelikuääri, kleidikäiseid, pitsiservi. Kiskus lahti pluusinööpe, rebis sukki-põlvikuid. Huulepulkadega oli veetud läbi voodikatete, linad oleks justkui tumeda võõrverega määrdunud. 

Bernadette ja käärid.

Lohutamatu raev pulbitses kogu lastetoa ulatuses. Täiskasvanud lohutasid Ta on ju vaid laps, lapsed ei tea veel suureks olemisest midagi. Ta ei tea, et on kohatu autodega salaja mängida, või trampida jalgu, sest ta ei taha kleite-seelikuid kanda. Ta ei tea, et tüdrukutel ei ole lühikesi-ise-lõigatud-soengut või nad ei passi olema suurepärane cowboy.

Täiskasvanud eksisid.

Too märtrisilmadega plikatirts teadis ja tundis. Põrgu põles temast läbi, iga päev nii mitu korda kui palju parastavaid, kibedaid, hukkamõistvaid sõnu algkoolikaaslased laususid. Põrgu põles temast läbi, jättes maha hääbuva kirvenduse.

Bernadette ja käärid.

Ribin-rabin. 

Alandus hingas kuklasse,  langedes vikerkaarevärviliste pärlitena alasti põrandalaudadele, sibades voodijalgade varju.

“Bernadette Bleu, mida te enda arvates teete?“ 

Lapshääl kostus ukselävelt, kuid noorem justkui ei kuulnudki. Tardunud omaenese kimbatuste keerisesse. Tardunud lootustandvasse tulevikunägemustesse.

Tumedad vasikasilmad vaatasid üles. Süütud. Segaduses ja hirmul. Käed hoidsid kramplikult viimasest õlekõrrest kinni - roosast suvekleidist - mis oli hingetult oma lõppu ootamas. 

“Sa ei saa aru. Sina oled terve, aga minul on poolik süda.“ 

“Kuule,“ kõnelesid uinunud päikesest värskelt õhetavad huuled, käed sulgemas vaikselt ukse, ning õbluke keha toetumas vastu puitu, “kõik, mis on sinu valu, on ka minu. Aga. See on sinu elu, Bernie. Vormi seda just nii nagu heaks arvad, Annabel jääb sinu kõrvale. Tead miks? Muidugi sa tead. Muretse enda, mitte minu v6i teiste inimeste hukkam6istu pàrast.“