Tagumine iste oli vaikseks jäänud. Päike õhetas magavate laste sassis juusteil ja tedretähnilistel põskedel. Blondid lühikesed lokikesed põimunud ühte kaksiku ronkmustade merevoogudega, just nõnda ka nood ühtemõõtu südametuksed läbi embavate peopesade.
Must ja valge vares.
Kooskõla kahes kehas, kuid ühtses meelevallas.
Sinine '68nda aasta Plymouth ronis aegamisi mööda palavikulist maanteed. Päike helkles katusevärvides, lubades peegelduvail pilvedel luua tundmata lubadusi, haarates enesesse kõrgustes lendavate lindude varje, joonistades neist kirjud sulgedepügalad.
Raadio laulis, kuid heli oli maha keeratud. Sosinaiks. Ema Margaret'i sõrmed pulseerisid nahksel roolirattal rütmile kaasa. Huuled järgnesid suitsust kähedale häälele. Tasahilju. See oli pikk teekond järgmisse inimestest mahajäetud motelli, tolmunud telekaekraanide ja igavikulistesse öödesse. Taaskordne unelm, millest kahe käega kinni hoida, sest tintjast kõrbetaevast oli saanud närtsiv varjupaik, sest nad jätsid ütlemata
Hüvasti isa.
~ * ~
Ärkasin võpatusega, keerates end külili ja haarates esimese ettejuhtuva padja kaissu. Olin korduvalt puhtaid linu vahetanud, kuid need kõik tundusid Eduardo lõhnast läbi-imbunud olevat. Seega otsustasin vanad voodipesukomplektid välja visata ning osta täiesti uued.
Nüüd, hõbedakarva härmalõngade vahel magades viis alateadvus mind tagasi lapsepõlve, mille olin sügavale endasse ära peitnud. Hetked, mil Lolaga koos olime.
Kaks keha, kuid imepäraselt koos funktsioneeriv sümbioos.
Erisugune tasakaal, mida isegi salakaval distants me vahel ei suutnud puruks tõmmata.
Meie ühisteadvuse soontes pulbitses igaviku maitse.
Hingasin poevitriinide puhtust sisse, ning laisalt nipsutasin sõrmi. Ookerkollased rulood kerisid end intensiivse erksusega üles, lastes erevalusal valgusel magamistuppa valguda. Kissitades kibedaid, äranutetuid silmi, keerasin päevale oma selja ning kurnatuna tõusin istukile. Ei olnud aega puhata, sest juba homme...
Lähedal.
Eduardo oli olnud nii lähedal.
Ta põletas läbi kõik sillad, kuid sest viimasest ta end läbi ei närinud.
Seda skeletti tuhaks ei suutnud ta end läbi armastada, sest too kummitus minu elus on see miski, mida iga hing salamisi enesele on ihanud. See miski, mis oli kui jäine lubadus, hoides mind õigel rajal.
Hõõrusin värisevate sõrmedega otsaesist. Peavalu, mis üha enam läbi närvide tundma hakkas andma, nõudes ärevusest oma osa. Täna polnud selle vastu midagi, kuna tollele painajale keskendudes ei olnud aega värskele lahkuminekule mõelda.
Paljad jalad vastu põrandat.
Ootamatu kargus tuiskas läbi lihaskiudude ja elundite südamesse, möödunud õhtusest tekkinud külmusele lisaks.
~ * ~
Niipea, kui ärkamisjärgsed asjatoimetused tehtud, meenus, et kesk uneilmades seilamist oli keegi sõnumi saatnud. Telefon oli tumm, sest. Telefon oli tumm, sest ma ei tahtnud enesepiinadele tuld juurde sütitada. Telefon oli tumm, sest kui keegi tahtis tõesti ühendust võtta, oli selleks kirjavahetused ning iseeneselikud küllakutsed.
Telefon oli tumm, kuid postiluugi kolksatus kajas läbi inimtühja korteri, ja ei suutnud ronida üle kõrguva müüri, mis mind reaalsusest eraldas. Unehõlmad hoidsid mind tugevas haardes, kuid teadvus oli helid siiski omatahtsi üles korjanud ja laekasse korjanud.
Nüüd andis ta märku.
Just õigel hetkel.
Möödusin koridori kaetud aknast. Metsaroheline värskus matkimas vaikelu seintel. Need värvid meeldisid mulle, rahustades ootuseõhinas närve. Koridori kaetud aknad, sest teispool vaatas vastu naabermaja punane telliskivisein, millelt vaid harva peegeldus mõni sihikindel päikesekiir.
Sedagi rikastel päevadel.
Koridori kaetud aknad, meenutades küllap ka mind ennast. Olen elanud kogu oma senise elu maski taga, kuid viimased pea, et viis aastat, olen saavutamas oma tõelist Mina. Kui keegigi teab, mis tunne on saada lõpptulemus, mille sõidu lõpus võid rahulikult oma edu vilju maitsta. Loodetavasti magusaid.
Kuid.
Teekond, mis tundub olevat lõppenud, ei ole tegelikult läbi. Tee teie jalge all kutsub teid uskumatule seiklusele ja te tõusete, tolmust ja põrmustki ning samm-sammult liigute edasi. Läbi katsumuste. Läbi õnnetunde. Läbi elu. Süda teie rinnus kütab nutta, kuid kunagi ei kurvasta. Niuksudes naerab kajakate tiivalöökide varjus, kuid kunagi ei ole õnnelik. Pigem on see pehmus, mis teist läbi voogab, teada andes, et kõik on absoluutses nullpunktis ja kõik on korras.
Kes suudaks anda mulle võimaluse selgitada, et ei ole teist ei parem ega halvem.
Olen just samasugune hingav, armastav, ihkav isiksus, keda elumeredel raevukalt loksutatakse.
Kuid.
Ainus kuristik, mis Teisi Inimesi ja Mind eraldab on, et olen valesse kehasse sündinud.
Seega.
Ei ole paremat viisi sellest kõnelemiseks, õigemat aega.
Seega.
Järgnege läbi minu, läbi Lola ja ehk lõpuks on teil kõik otsitud, lubatud vastused käes. Kui mitte, siis siinkohal mina, Christian Bleu, vastutust ei võta.
Leidsin end tihti mõtetes Teiste Inimestega rääkimast, et kuidagigi selgitada oma eksistentsi. Tõenäoliselt seisis kõikide Teiste Inimeste tühjade raamistik-nägude taga isa Franz. Mees, kes kunagi oma tegudele vastutust ei võtnud, näris jätkuvalt minu enda tegude varjus, kuigi tegelikult ei peakski olema õiget põhjust. Juba sellest hetkest, kui ema mind mängudekeskelt üles noppis ja endaga kaasa viis.
Mäletasin oma kirjasõnu selgelt, mis - [Marginal'i sõnu uskudes] - kontori stendi jätkuvalt ehivad. Ta andis mulle niikaua aega, kui vaja, kuid omaenese algatusel siiski kodus tööd edasi tehes. Linna Kujundamismeeskond ei tahagi ilma minuta hakkama saada ning see valmistab vaid rõõmu.
Nii moraalne kui ka ühiskondlik toetus on kummalistel asjaoludel olemas, mida ei juhtu just paljudega, kes minuga sarnases situatsioonis on olnud või olemas. Kahtlustan Lola kätt nendes kulgemistes. Lola, kes käib minust alati ees, kuid järgneb ikka varjudes. Tema kaitsvad tiivad on tumedad, kuid pehmed ja karsked.
~ * ~
Väike valge ümbrik helkles põrandalt vastu. Kuldse tindiga maalitud kirjasulg oli selge märk, milline elushing selle mulle toonud oli. Hommikuvalgus tikkis silme ette, kuidas lapsemõõtu noor naine kummardub, pistab sõrmed postiluugi avausse ning poetab teatise korterisse. Tema heledad juuksed sädelemas varajases päevavalguses. Paarikümne sentimeetri pikkuste inglitiibade servad puutusid õrnalt vastu tema päevitunud selga, valged suled värelemas hommikutuule käes.
Korjasin kirjakese üles ning avasin kiirustamata, aega võttes.
"C.
Kui võimalik.
Tule.
Kohvikust läbi.
On keegi,
keda sa näha igatsenud oled.
Täna.
Siemen."
Ilmeksimatult kuulus käekiri täiskasvanud ja kogenud naisele, keda alatihti nähti ja koheldi kui last, kuid Siemen ei lasknud sellest end häirida. Tema voolas inimestest ja ajast läbi, liikudes mingisuguse tundmatu tungi järel. See andis jõudu tema lähedastele, ja lähedane oli ta kõigiga momendist, kes talle tähelepanu pöörasid. Too lapsekehaga naine suhtles absoluutselt kõigiga just nõnda nagu nood end esitlesid, nähes valedevõrgustikust läbi, kuid kunagi ei näidanud seda välja. Nood aga, kel mõlkuski meeles tema petmine, ei jõudnudki oma plaanide elluviimiseni.
Liikusin sügavail mõtteis kööki, et juua kiirelt üks kange kohv, sest mu väikene, vaikust täis sõbranna keeldus mulle samasugust tökatit müümast.
Sinu nõrga tervise eest hoolitsemine on vähim, mida ma teha saan; senikaua kuni sa minu silme all oled, oli ta öelnud.
Olgu.
Küll aga jäi kummitama keegi, keda sa näha igatsenud oled; keegi, keda sa näha igatsenud oled; keegi, keda sa näha igatsenud oled; keegi keda sa igatsenud oled.
Keda ma igatsenud olen?
No comments:
Post a Comment