"Keegi, kelle välimus on hoolitsetud, viisakas ja eetiline, ei pruugi tegelikult selline olla. Väliskest hoiab enese kütkes kõige kohutavamat koletist, keda sa võid oma mannetu elu jooksul kohata. Ta püüab sind püünisesse ning lõpuks, kui sa seda märkad, on juba hilja."
Paus.
"Inimese elu on üksnes ajutine viiv, mille ajakulg on oma hammasrataste vahele tõmmanud. Mõistad?."
Paus.
"Meie papa oli üks neist," sõnas kõhetu kogu, kelle lakkimata küüntega sõrmed liikusid huulte juurde ning ahmis järjekordse doosi kibemõrkjat nikotiini.
"Mida te sellega mõtlete, miss Bleu?"
Ta vaikis hetke, et nautida sisemist heitlust paljastada uurijale kõik, kuid see oleks tähendanud privaatsuse lõhki rebestamist nii tema enda kui ka tema venna elus. Seda tahtis neiu kõige vähem. Ta poleks seda talunud.
"Ma ei hakka keerutama ega teesklema, et ma ei tea midagi, või tean vähem kui arvatakse. Mina tunnen vanameest ehk kõige paremini, sest nagu te teate, viibis minu vend enamuse oma lapsepõlvest emaga sanatooriumeis, jättes minu selle raisaga kahekesi."
Miss Bleu sinistes silmades välgatas hetkeks õõvastav leek, kuid kadus niipea kui ta pööras pilgu üle uurija õla, kohvikuuberiku tolmusest aknast välja. Üksik ämblik on kudunud pehmekoelise kookoni, põgenemine reaalsusest. Ta otsustas laskuda ajaloole nii pindmiselt kui võimalik, et mitte lõhkuda seda kummituslikku jääd. Polnud mõtet vanu haavu lahti rebida. Mitte veel. Mitte sel päeval.
Mees toksis pastakaotsaga vastu kollaste lehtedega märkmeplokki, oodates. Vanemuurija oli hoiatanud, et naist liigselt tagant utsitades ei pruukinud too üldse midagi rääkida.
"Niisiis," küsis Lola ja kustutas oma pooliku sigareti mehe jahtunud capucino'sse, "kuidas ma teid aidata saan?"
"Millal..," kõhetu mees köhatas hääle puhtaks, küsides uuesti, "millal teie oma isa, ehk Franz Bleu'd viimati nägite?"
Lola viskas pilgu lakke, kõõludes tooliga edasi-tagasi, edasi-tagasi. Mustad, õlgadeni lühikesed juuksed riivasid vaevu ta heledaid põski.
Lola mõtles.
Või pigem. Teeskles mõtlemist. Temale oli kõik selge.
Iga mälupilt oli käega katsutavas kauguses. Neid võis murda ja painutada, kuid ükski ei kustunud masinast.
"Viimati... see oli kolmteist aastat tagasi."
"Selge," ja mees kritseldas midagi märkmikku, "Olgu. Millises seisus teie isa teist maha jäi?"
Ta avas oma pisikese suu, vapustatud ning kiirelt taibates, millises suunas menetlust taaskord sihtida püütakse. Märki tabamata.
Vaigistades kohinat oma kõrvus, Lola ootamatult naeratas, tõusis ja vaatas mehele ülevalt alla otsa.
"Sellele ja kõikidele järgnevatele küsimustele on teil vastused olemas. Küsige oma ülemuselt. Usun, et ta aitaks teid meeleldi. Head päeva, uurija Thompson."
Noor naine pöördus ümber. Lahkus, jättes teravust täis hääle õhku rippuma.
Võimatu, pomises pikk, varajates kolmekümnendates mees iseendale ja tõstis käe, et uue ning värske kohvi tellida.
~oOo~
Tema majadeblokk.
Suur.
Ammuli sui.
Ootamas.
Tukkudes silmad pärani oma kullatud pesal. Ookeanisäbrused küljeluud helkimas mannetute inimhingede rämpsus. Suud avanemas vaid siis kui üks noist tuhandest tibust väljus või sisenes.
Ta silmitses korterelamuid varjamatu tülgastusega, olles toetanud oma külje vastu tühja bussipeatuse karkassi. Sinna, kuhu ta oli peagi minemas, ei olnud välismaailmast mitte ühtegi märki. Inferno kuumus tuikas telliskivide ja tsemendi soontes.
Tema oli sellisel kellaajal ainus sõitja. Tema oli ehk viimaseid ühiskonna poolt aktsepteeritavaid asunikke selles hüljatud rajoonis, mis peitis endast tõelist Dante mängulist hõngu. Elus ja hingemattev. Lämbe, kuid postuumne.
Tema oli üks põhjuseid, miks liinid number 57 ja 87 siia jätkuvalt välja sõitsid.
Kustutanud lõppenud sigaretijäänuki kulunud sõjaväesaapa kanna alla, muljudes selle hõreda mulla sõrmede vahele. Õhk sai viivuks täidetud kõrbenud filtri kurva lehaga. Kirtsutades nina, asuti minekule. Otsejoones üle tühermaa, mille sõrmed ja selgrootüükad [palvetades] taeva poole sirutusid
Otsejoones tagasi pisikesse, läppunud katusekambrisse, et vahetada välja väsinud Tunnimees. Et asuda teekonnale läbi kulunud hallide ja koridoride. Et sammuda läbi inimhingede räbaldunud Minade. Et olla langenud Jumalaks, kelle tiibadeks on elektrist pakatav nui ja haloks too kõigutamatu silmapaar.
Oma pisikesel teekonnal unetusse öhe, Lola vinnas taskust järgmise sigareti. Süüdates selle pardimunasinise zippoga, millel poseeris irvitav klouninägu oma kõige koletumas ilus. Vasak silm siniseks löödud. Tema. Tema virutas hooga ettejuhtuvale tühjale kanistrile, jalaga.
Kilks ja kolks. Tümm-tümm.
Aina edasi üle roostekarva, elatanud asfaldi.
Kuid.
Ta peatas selle enne kui too oleks tahmasele kassipoja kukerpallitama lükanud. Jahmunud loomake kräunatas elegantsel moel, silgates varemete varju. Kaks hõõguvat silmakera jäid Kapten'i teekonda salamisi jälgima. Jäid, kuid kadusid peagi teadmata-tundmata asjatoimetusi ajama.
Lola'le ei meeldinud vägivald, eriti kui see oli inimestest sõltuvate loomakeste, või vanematest kramplikult kinnihoidvatest seemnepursetest idanenud linnupojakeste vastu suunatud. Üldiselt proovis ta taolist energiat vältida, kuid Lola lapsepõlv kajas ikka veel kuklalt vastu. Tema. Tema elus polnud vägivallale pääsu mitte tema valitud-varjatud elukutses. Ta ei pääsenud sellest seni kuni too igavene sitanikerdis oli surnud.
Mees, kes oli Annabel'ile ja Bernadette'ile elu andnud.
Mees, kes terroriseeris abikaasat, nende ema, kes selle kõik välja kannatas, kuni ta iseseisvalt otsustas ära minna.
Kuueaastane Lola rippus ema lõtvade käte küljes, anudes et tema õde-vend kaasa võetaks. Punajuukselise kõhetu naise elegantsist oli järel vaid vare. Ta vaatas alla ning kükitas tüdrukutirtsu kõrvale. Emaarmastusest pehmed sõrmed ekslesid läbi mustade juuste. Lola nuuksed jäid kurku kinni. Kangekaelsusest ei olnud ta nõus nutma, sest isa oli koridoris. Kuulates seda lohutamatut kurbmängu, mida teispool seina etendati.
"Ema," nuuksus laps, surudes end tihedamini vastu naise kaela, "palun sind. Võta ta kaasa. Vii ta siit ära."
Hääletud pisarad pärlendasid Margaret'i lõuakumeruse varjus. Peidetud ohutusse peidupaika. Kitlikaeluse sisse. Lillesülemite embusse. Pisarad, mis kaikusid isa Franz'i meeltest karjudes vastu. Pisarad, mis päästsid Bernadette'i.
Ah, see oled sina, Kapten. Mida... oota, oota... mida sa täna siin teed?
Marcus sirutas end, jalad ettepoole, käed embakumba mõlemasse suunda. Prillid vajusid kerge klopsatusega rinna ja kohatu kõhukesevahelisse õnarusse. Must-valged 6K9nda asunikud liikusid väreledes üle klaasja pinna, kadudes rohelistesse plastraamidesse. Peegelduskaja elas varjudes oma elu. Elu, kus valgus laotatakse silmalaugudele, kus suvelumi langeb just temale õiges rütmis. Elu, mis on elamist väärt. Tõsiselt, kuid ausalt.
"Täna on päev, mis noorkuust saab midagi enamat. Aeg on ringkäiguks."
Rutiinne koodeksite vahetamine. Muuks polnud aega. Muuks polnud vajadust.
Lola astub metallplaatidest seinaorva ehitatud kapi juurde, lükates selle eesriide kõrvale. Tumeda ja raske, just nagu Tunnimeeste hingeseisund. Punane kuub, Annabel'i keha-käed sinna sisse. Taskuteta-salataskutega püksid jalga, kapteni jalad liikusid eneseteadlikult läbi ootavate riidetorude. Elektrišokinui puusale, punane kui kuivanud veri lahkamislaual. Süsteem, mis voolab sõjaväe-etturi soontes, olles osa temast.
Peenikesed, suitsetamisest kollased sõrmed toetusid hetkeks valvuri õlale. Vaid sõrmeotsad. Vaid et unustada, ja.
"Katsu mitte magama jääda, Marc. Teine jõuab varsti peale mind. Eks."
Mees oli märkamatult tõusnud ning pöördunud klaasikest kohvi valama. Nemad elasid nõndakaua kuniks Lootuse asunikud neid eneses kandsid. Niikaua kuniks nende lähedased neid veel mäletasid, ka hauas, ka inkarnatsioonis, läbi järgmise-uue elu.
Ma ei luba, aga ma proovin, ütles Esimene.
Varsti saad koju, lubas Kapten.
Meie kodu on siin.
Tõsi ta on.
Mine siis, ma hoian siit silma peal.
Kapten noogutas ja läks.
Suur.
Ammuli sui.
Ootamas.
Tukkudes silmad pärani oma kullatud pesal. Ookeanisäbrused küljeluud helkimas mannetute inimhingede rämpsus. Suud avanemas vaid siis kui üks noist tuhandest tibust väljus või sisenes.
Ta silmitses korterelamuid varjamatu tülgastusega, olles toetanud oma külje vastu tühja bussipeatuse karkassi. Sinna, kuhu ta oli peagi minemas, ei olnud välismaailmast mitte ühtegi märki. Inferno kuumus tuikas telliskivide ja tsemendi soontes.
"Lootuse. Palume kõigil sõitjatel bussist väljuda."
Tema oli sellisel kellaajal ainus sõitja. Tema oli ehk viimaseid ühiskonna poolt aktsepteeritavaid asunikke selles hüljatud rajoonis, mis peitis endast tõelist Dante mängulist hõngu. Elus ja hingemattev. Lämbe, kuid postuumne.
Tema oli üks põhjuseid, miks liinid number 57 ja 87 siia jätkuvalt välja sõitsid.
Kustutanud lõppenud sigaretijäänuki kulunud sõjaväesaapa kanna alla, muljudes selle hõreda mulla sõrmede vahele. Õhk sai viivuks täidetud kõrbenud filtri kurva lehaga. Kirtsutades nina, asuti minekule. Otsejoones üle tühermaa, mille sõrmed ja selgrootüükad [palvetades] taeva poole sirutusid
- vanade kaevanduste
kopsud
&
neerud.
Otsejoones tagasi pisikesse, läppunud katusekambrisse, et vahetada välja väsinud Tunnimees. Et asuda teekonnale läbi kulunud hallide ja koridoride. Et sammuda läbi inimhingede räbaldunud Minade. Et olla langenud Jumalaks, kelle tiibadeks on elektrist pakatav nui ja haloks too kõigutamatu silmapaar.
Blokk nr 77L :: Suurushullustuse pettekujutlustes kümblevad suursugused filosoofid ja vallutajad.
Blokk nr 2c8B :: Leegion ihalejaid, keda juhitakse Tristan'i meeletuste psühhooside meelevallas.
Oma pisikesel teekonnal unetusse öhe, Lola vinnas taskust järgmise sigareti. Süüdates selle pardimunasinise zippoga, millel poseeris irvitav klouninägu oma kõige koletumas ilus. Vasak silm siniseks löödud. Tema. Tema virutas hooga ettejuhtuvale tühjale kanistrile, jalaga.
Kilks ja kolks. Tümm-tümm.
Aina edasi üle roostekarva, elatanud asfaldi.
Ta peatas selle enne kui too oleks tahmasele kassipoja kukerpallitama lükanud. Jahmunud loomake kräunatas elegantsel moel, silgates varemete varju. Kaks hõõguvat silmakera jäid Kapten'i teekonda salamisi jälgima. Jäid, kuid kadusid peagi teadmata-tundmata asjatoimetusi ajama.
Lola'le ei meeldinud vägivald, eriti kui see oli inimestest sõltuvate loomakeste, või vanematest kramplikult kinnihoidvatest seemnepursetest idanenud linnupojakeste vastu suunatud. Üldiselt proovis ta taolist energiat vältida, kuid Lola lapsepõlv kajas ikka veel kuklalt vastu. Tema. Tema elus polnud vägivallale pääsu mitte tema valitud-varjatud elukutses. Ta ei pääsenud sellest seni kuni too igavene sitanikerdis oli surnud.
Mees, kes oli Annabel'ile ja Bernadette'ile elu andnud.
Mees, kes terroriseeris abikaasat, nende ema, kes selle kõik välja kannatas, kuni ta iseseisvalt otsustas ära minna.
~oOo~
"Ema," nuuksus laps, surudes end tihedamini vastu naise kaela, "palun sind. Võta ta kaasa. Vii ta siit ära."
Hääletud pisarad pärlendasid Margaret'i lõuakumeruse varjus. Peidetud ohutusse peidupaika. Kitlikaeluse sisse. Lillesülemite embusse. Pisarad, mis kaikusid isa Franz'i meeltest karjudes vastu. Pisarad, mis päästsid Bernadette'i.
"Shhh," ümises naine pisikese teokarbikujulisse kõrva, hoides tukslevat elu tihedamini enese vastu, "shhh."
Kuivata pisarad, et isa neid ei näeks ja ma teen just nii nagu sa soovid, mu laps, ütles ema Margaret ning minuti-paari vältel lükkas ta õblukesena näiva keha endast õrnalt eemale. Naine tõusis, kuid laps hoidis emakese kätt vastu oma laupa, naeratades.
"Bernie on poistega kaevanduses. Väike kohver pakitud ja autos. Salaja. Eile öösel. Anna andeks."
"Tasa, ära murestse."
Punased huuled naeratasid, suudeldes toda suvekuuma laupa ning lahkus, jättes karistust ootava Annabel'i elutuppa, aknale.
Ema. Ema. Ema.
~oOo~
Ruum, kuhu kapuutsis naine sisenes, oli monitore täis tipitud. Ekraanidel ekslesid Lootuse elanikud. Eksinud ning purunenud must-valged kummituslikud hinged. Varjupaik inimvaredele, kelle omaksed on juhuse hooleks jätnud, kes on süsteemi rataste vahele langenud.
"Hei," ütleb ta ja puudutab kergelt magavlaiba õlga, kelle pea on rinnale unustusse vajunud.
"Marcus, ärka."
Kergelt üle kiilaspäise mehe õlakumeruse.
"Hei, Marc!"
Blokk nr 85 :: Mehed ja naised, kes täidavad oma suid ühiskonna kõntsaga.
Blokk nr 6K9 :: Paavstide ja kardinalide pikad näpud, kogudes materiaalset allaheitlikkust.
Äratundmisviis.
Reeglitest üleastumisest ei tehtud välja. Tunnimehed olid ohutus kauguses. Neid ei puudutanud hädaliste mõranevad pained, kes eluulgumeredel lõksu püütuna soovisid oma hinge ära müüa. Vastutasuks kasvõi üks sõna, ainumas pilk täis tühje lubadusi.
Siiski.
Kes oli Tunnimeeste püünisesse jäänud. Ka lootus põgenes tulistjalu tühermaa luidete varju. Kogudes jõudu, millest jäi ikka puudu. Ränkrakse koorem tegi ta põrgusuu ees jõuetuks.
Ah, see oled sina, Kapten. Mida... oota, oota... mida sa täna siin teed?
Marcus sirutas end, jalad ettepoole, käed embakumba mõlemasse suunda. Prillid vajusid kerge klopsatusega rinna ja kohatu kõhukesevahelisse õnarusse. Must-valged 6K9nda asunikud liikusid väreledes üle klaasja pinna, kadudes rohelistesse plastraamidesse. Peegelduskaja elas varjudes oma elu. Elu, kus valgus laotatakse silmalaugudele, kus suvelumi langeb just temale õiges rütmis. Elu, mis on elamist väärt. Tõsiselt, kuid ausalt.
"Täna on päev, mis noorkuust saab midagi enamat. Aeg on ringkäiguks."
Rutiinne koodeksite vahetamine. Muuks polnud aega. Muuks polnud vajadust.
Peenikesed, suitsetamisest kollased sõrmed toetusid hetkeks valvuri õlale. Vaid sõrmeotsad. Vaid et unustada, ja.
"Katsu mitte magama jääda, Marc. Teine jõuab varsti peale mind. Eks."
Mees oli märkamatult tõusnud ning pöördunud klaasikest kohvi valama. Nemad elasid nõndakaua kuniks Lootuse asunikud neid eneses kandsid. Niikaua kuniks nende lähedased neid veel mäletasid, ka hauas, ka inkarnatsioonis, läbi järgmise-uue elu.
Ma ei luba, aga ma proovin, ütles Esimene.
Varsti saad koju, lubas Kapten.
Meie kodu on siin.
Tõsi ta on.
Mine siis, ma hoian siit silma peal.
Kapten noogutas ja läks.
