Olin riietatud lihtsalt, kuid Christian'ile omaselt, shikilt. Justkui oleksin deitile minemas. Justkui oleks mind nende klaasist uste taga ime ootamas.
Jõudsin vaevu oma käe välja sirutada, kui lilledesse graveeritud uks avanes ning seal ta seisis. Dorian oma väikeses kangekaelses hiilguses.
"Sa tulidki!" kilkas umbes kaheksa aastane gentleman, kelle kergelt lokkis punased juuksed särasid ümber pea justnagu pühapaiste; kelle musta-kollase värvivalangusmoking istus talle kui valatult. Sinine, seesama unenäoautosinine kaelaside heitis sünnimärgile tema kaelal varju.
Kahtlus hiilis kuklasse, tõmmates mind sundimatu sammu tagasi. Kas pöörduda ümber? Või. Liituda nende hämarilusate põgenikega, kelle hulka tundsin end siiski kuuluvat.
Dorian'i naeratus säras kutsuvalt mu silmadelt vastu, sulatades kangekaelselt meelestatud südame.
Nimetisõrme ja pöidla vahele eksis siidpluusi pehme varrukaserv. Otsides viivitamisest julgust, tõmban materjali sirgu ja ohkan.
Olgu, uurime välja, keda ma nii väga igatsenud olen.
"Tule juba," kilkas vallatult lõkerdav härraspoiss.
"Tere, D."
"Ta on sind juba mitu päeva oodanud."
Poiss oli ärevust tekitavat lauset öeldes rinna ette lükanud. Ta oli alati uhke, kui jõudis teistest Ocean Maré' asunikest mingisuguse uudise teatamisega ette. See ei tundunud olevat pahapärast, vaid süsteem oli end nende meeleelunditesse seadistanud, ning vaikimisi aksepteerisid seda seadistikku just nii nagu ta oli kujunenud. Kummaline, igapäevane mäng, kus osapooled vaikisid visalt oma põnevil kangekaelsuses.
Kes?
Salapära tulvas kohvikusisemusest mulle näkku, lämmatades. Järgnesin Dorianile. Uks sulgus vaikse, summutatud sisina saatel. Hetkeks tundus interjöör ringi pöörlevat, kui jasmiinide magus parfüüm, pisilindude säutsatused ja läbivoolava allika veevulin mu äkitsi jalust rabas.
See koht kummitas mind unenägemistes. Rabas ootamatult õhtuste pargipuude varjudest. Meelitas astuma ettenägematuid samme. Ka mälestuste tiivasulgede vahel, lohutades kõige ootamatumatel hetkedel.
Ocean Maré oli kohvik, mida linnaplaanis ei eksisteerinud. Mitte ükski maailmakaart või teedevõrgustikku täis pikitud linnaplaan ei reetnud seda iseseisvalt hingavat majakest vanalinna laburündis.
Tema südameks oli pulseeriv inglinaine, ilma kelleta oleks varisenud kokku mitmetki tahud selles ajatus eksistentsis.
~oOo~
Ses vanalinna väikeses kohvikus põles õhtuti tagatoas tuli. Üheööliblikad plagistasid oma hõbedasäbrulisi tiibu, vaevalt vastu põletavkuuma klaasi põrkudes. Mõnest üksikust, kellest iha võitu sai, langesid hääbuva Icarusena värvipliiatsite embusse. Uued, vaprate sõdalaste kookonite kolonnid, sädelemas tuhmilt läbi orhideede nukkuvate õite. Aknalaual.
Pintsel torgati vaheldumisi vee või värvi sisse ning seejärel liikus pehmelt üle marraskile tõmmatud põlvekodara - enesekindlalt, nõnda, kuidas ta oli mööda serva määratud jooksma.
Vesi. Värv.
Dorian'i veritsev haav sõrmenukkidel.
Vesi. Värv.
Miikael'i punetav otsmikusinikas.
Vesi. Värv.
Pintsliotsa puine puudutus vastu heledaid, mõtlikke huuli.
Vesi. Värv. Haiget saanud küünarnukk või laspekange uhkus saavad uue alguse. Katkised kohad imeväega minema pühitud. Iga saabuv päev algas uue õhina ja seiklushimuga.
Vesi. Värv. Kudede lämbunud võrgustikust koosnev nahk. Marsruut, mille tõde kajastub lõpptulemuse joovastaval olemusel - läbi lapstäiskasvanute, kes kohviku erinevaid tahke täiendavad just neile omaselt.
Käsipõsakil vaatab ta aknast välja, kui poisid on magama saadetud, seljas värskelt võõbatud liigesed ja luud, ning ootab hommikuhärma saabumist; ümiseb ta viisi, mille päritolu vaid temale teada:
There are some things I want to share with you...
Tema teab ja.
Tema nimi on Siemen.
~oOo~
Kellegi käsi puges mulle vargsi paremasse pihku, samal ajal kui pingsalt üritasin laudade, lillesülemite ja vett purskavate fontäänide vahel manööverdada. Alla vaadates kohtus mu segaduses pilk teise, samasuguses smokingus härraslapse silmadega, kes vaid rõivastelt oli Dorian'ile sarnane. Esimene maragrat oli uksele valvama jäänud. Küllap oli kedagi veel oodata. Tundmatuil asjaoludel teadsid nood pisikesed hingesõbrad alati, et külaline on saabumas, üllatades tulijat ülevoolava rõõmuga.
Temal, kes nüüd minu kõrval seisis ja tähelepanu nõudis, olid pehmed, üle õlgade ulatuvad tammetõrutumedad juuksed, seotud kuklale kollase lehviga. Helerohelised silmad särasid armastusväärse innukusega läbi hiigelümmarguste prillide.
"Miks sa Meil nii kaua käinud pole, Christian? Ma lootsin sulle oma uut lennuki-mudelit näidata, aga nüüdseks on neid päris mitu-mitu."
"Miikael," naeratasin tahtmatult ja tundsin, kuidas seletamatu rahu minusse valgus, peletades kergusega eemale kõik peidetud ja peitmata muremõtted, ootades mind tänaval, rämpsus ja ahastuses.
Naeratasin tahtmatult, sest noorhärra häälest kajas kummastav nördimus, mis mu korraks seisatama pani.
Käepigistus. Ootuseõhin. Miikael.
Kiire on olnud, vastasin lõpuks ja tõstsin pilgu. Läbi haralise pihlapõõsa lehesäbru silmasin Ocean Maré perenaise tiivaservi vilksamas, kuulsin puutüve varju jääva ähmase kogu kurgunaeru kaja.
Miski.
Jooksis minust läbi.
Ammune salatunne tuli peidust välja ja lipsas pakku.
Kätte ma teda ei saanudki.
Miski.
Ja läinud.
"Hmm. Olgu. Kah vabanduseks hea. Oled puhas. Teinekord ära enam niimoodi tee."
"Kahjuks pean sind kurvastama, Miikael."
Vastasin, põrnitsedes läbi lehestiku, unustades ümbritseva.
"Tean, tean," ümises pisike oma heliseval häälel.
Tundsin vaikivat kokkulepet. Tundsin ka tõmmet baarileti poole. Järgnesin pimesi, sest ei saanud enam oma silmi sellelt kogult lahti. Järgnesin pimesi, taipamata, kui kummalist vaatepilti võis minu sirgjooneline marssimine tunduda. Järgnesin pimesi, ja sisemus vajus kokku; värv sulas seinalt kokku, kortsunud paberinutsakuks kokku.
Siis. Seal ta oligi.
Tulnud ajast tagasi ja otsinud mind üles. Oodanud. Oodanud mind.
Me polnud kohtunud pikki aastaid, lühikesi aastaid. Hetkest, kui me Siemeni'ga teda mere ääres ootasime.
Mees minu mineviku lapsepõlvest. Armuke minu mineviku voodist. Viimane läbipõlemata sild minu südameskeletis.
Visioon minu ees pulseeris metsiku igatsusega. Kõik valgus tagasi, ja läbi lukkude, ja läbi ketikeerdude. See hägune kogu oli muutunud ühtäkki selgeks, nii selgeks. Kuldsed, inglipõngerjatele omased lokikeerud olid ikka niisama vallatud kui ma mäletasin. Suvetaeva sinised silmad seletamatuist maailmarännakuist tulvil. Tema nina pehme langus sügeles ikka veel minu vasaku käe väiksemail sõrmel. Puudutus. Ehmatavalt kerge puudutus vastu seda kihelevat mälestust. Tõmmu jume ei tundunud kunagi kahvatuvat, ja ma tundsin meeletut vajadust suruda need mesimagusad, lospakad huuled vastu oma rinda, vastu oma südameservi, et ta lõiguks end igaveseks minu jaoks marraskile.
Mees, kes andis mulle mu nime.
"Christian."
See hääl. See naeratus.
Ma põlesin taas põrgust läbi.
See kõik.
"Mul on hea meel sind näha, mu Vabadus," ta ütles.
Jõudsin vaevu oma käe välja sirutada, kui lilledesse graveeritud uks avanes ning seal ta seisis. Dorian oma väikeses kangekaelses hiilguses.
"Sa tulidki!" kilkas umbes kaheksa aastane gentleman, kelle kergelt lokkis punased juuksed särasid ümber pea justnagu pühapaiste; kelle musta-kollase värvivalangusmoking istus talle kui valatult. Sinine, seesama unenäoautosinine kaelaside heitis sünnimärgile tema kaelal varju.
Kahtlus hiilis kuklasse, tõmmates mind sundimatu sammu tagasi. Kas pöörduda ümber? Või. Liituda nende hämarilusate põgenikega, kelle hulka tundsin end siiski kuuluvat.
Dorian'i naeratus säras kutsuvalt mu silmadelt vastu, sulatades kangekaelselt meelestatud südame.
Nimetisõrme ja pöidla vahele eksis siidpluusi pehme varrukaserv. Otsides viivitamisest julgust, tõmban materjali sirgu ja ohkan.
Olgu, uurime välja, keda ma nii väga igatsenud olen.
"Tule juba," kilkas vallatult lõkerdav härraspoiss.
"Tere, D."
"Ta on sind juba mitu päeva oodanud."
Poiss oli ärevust tekitavat lauset öeldes rinna ette lükanud. Ta oli alati uhke, kui jõudis teistest Ocean Maré' asunikest mingisuguse uudise teatamisega ette. See ei tundunud olevat pahapärast, vaid süsteem oli end nende meeleelunditesse seadistanud, ning vaikimisi aksepteerisid seda seadistikku just nii nagu ta oli kujunenud. Kummaline, igapäevane mäng, kus osapooled vaikisid visalt oma põnevil kangekaelsuses.
Kes?
Salapära tulvas kohvikusisemusest mulle näkku, lämmatades. Järgnesin Dorianile. Uks sulgus vaikse, summutatud sisina saatel. Hetkeks tundus interjöör ringi pöörlevat, kui jasmiinide magus parfüüm, pisilindude säutsatused ja läbivoolava allika veevulin mu äkitsi jalust rabas.
See koht kummitas mind unenägemistes. Rabas ootamatult õhtuste pargipuude varjudest. Meelitas astuma ettenägematuid samme. Ka mälestuste tiivasulgede vahel, lohutades kõige ootamatumatel hetkedel.
Ocean Maré oli kohvik, mida linnaplaanis ei eksisteerinud. Mitte ükski maailmakaart või teedevõrgustikku täis pikitud linnaplaan ei reetnud seda iseseisvalt hingavat majakest vanalinna laburündis.
Tema südameks oli pulseeriv inglinaine, ilma kelleta oleks varisenud kokku mitmetki tahud selles ajatus eksistentsis.
~oOo~
Ses vanalinna väikeses kohvikus põles õhtuti tagatoas tuli. Üheööliblikad plagistasid oma hõbedasäbrulisi tiibu, vaevalt vastu põletavkuuma klaasi põrkudes. Mõnest üksikust, kellest iha võitu sai, langesid hääbuva Icarusena värvipliiatsite embusse. Uued, vaprate sõdalaste kookonite kolonnid, sädelemas tuhmilt läbi orhideede nukkuvate õite. Aknalaual.
Pintsel torgati vaheldumisi vee või värvi sisse ning seejärel liikus pehmelt üle marraskile tõmmatud põlvekodara - enesekindlalt, nõnda, kuidas ta oli mööda serva määratud jooksma.
Vesi. Värv.
Dorian'i veritsev haav sõrmenukkidel.
Vesi. Värv.
Miikael'i punetav otsmikusinikas.
Vesi. Värv.
Pintsliotsa puine puudutus vastu heledaid, mõtlikke huuli.
Vesi. Värv. Haiget saanud küünarnukk või laspekange uhkus saavad uue alguse. Katkised kohad imeväega minema pühitud. Iga saabuv päev algas uue õhina ja seiklushimuga.
Vesi. Värv. Kudede lämbunud võrgustikust koosnev nahk. Marsruut, mille tõde kajastub lõpptulemuse joovastaval olemusel - läbi lapstäiskasvanute, kes kohviku erinevaid tahke täiendavad just neile omaselt.
Käsipõsakil vaatab ta aknast välja, kui poisid on magama saadetud, seljas värskelt võõbatud liigesed ja luud, ning ootab hommikuhärma saabumist; ümiseb ta viisi, mille päritolu vaid temale teada:
There are some things I want to share with you...
Tema teab ja.
Tema nimi on Siemen.
~oOo~
Kellegi käsi puges mulle vargsi paremasse pihku, samal ajal kui pingsalt üritasin laudade, lillesülemite ja vett purskavate fontäänide vahel manööverdada. Alla vaadates kohtus mu segaduses pilk teise, samasuguses smokingus härraslapse silmadega, kes vaid rõivastelt oli Dorian'ile sarnane. Esimene maragrat oli uksele valvama jäänud. Küllap oli kedagi veel oodata. Tundmatuil asjaoludel teadsid nood pisikesed hingesõbrad alati, et külaline on saabumas, üllatades tulijat ülevoolava rõõmuga.
Temal, kes nüüd minu kõrval seisis ja tähelepanu nõudis, olid pehmed, üle õlgade ulatuvad tammetõrutumedad juuksed, seotud kuklale kollase lehviga. Helerohelised silmad särasid armastusväärse innukusega läbi hiigelümmarguste prillide.
"Miks sa Meil nii kaua käinud pole, Christian? Ma lootsin sulle oma uut lennuki-mudelit näidata, aga nüüdseks on neid päris mitu-mitu."
"Miikael," naeratasin tahtmatult ja tundsin, kuidas seletamatu rahu minusse valgus, peletades kergusega eemale kõik peidetud ja peitmata muremõtted, ootades mind tänaval, rämpsus ja ahastuses.
Naeratasin tahtmatult, sest noorhärra häälest kajas kummastav nördimus, mis mu korraks seisatama pani.
Käepigistus. Ootuseõhin. Miikael.
Kiire on olnud, vastasin lõpuks ja tõstsin pilgu. Läbi haralise pihlapõõsa lehesäbru silmasin Ocean Maré perenaise tiivaservi vilksamas, kuulsin puutüve varju jääva ähmase kogu kurgunaeru kaja.
Miski.
Jooksis minust läbi.
Ammune salatunne tuli peidust välja ja lipsas pakku.
Kätte ma teda ei saanudki.
Miski.
Ja läinud.
"Hmm. Olgu. Kah vabanduseks hea. Oled puhas. Teinekord ära enam niimoodi tee."
"Kahjuks pean sind kurvastama, Miikael."
Vastasin, põrnitsedes läbi lehestiku, unustades ümbritseva.
"Tean, tean," ümises pisike oma heliseval häälel.
Tundsin vaikivat kokkulepet. Tundsin ka tõmmet baarileti poole. Järgnesin pimesi, sest ei saanud enam oma silmi sellelt kogult lahti. Järgnesin pimesi, taipamata, kui kummalist vaatepilti võis minu sirgjooneline marssimine tunduda. Järgnesin pimesi, ja sisemus vajus kokku; värv sulas seinalt kokku, kortsunud paberinutsakuks kokku.
Siis. Seal ta oligi.
Tulnud ajast tagasi ja otsinud mind üles. Oodanud. Oodanud mind.
Me polnud kohtunud pikki aastaid, lühikesi aastaid. Hetkest, kui me Siemeni'ga teda mere ääres ootasime.
Mees minu mineviku lapsepõlvest. Armuke minu mineviku voodist. Viimane läbipõlemata sild minu südameskeletis.
Visioon minu ees pulseeris metsiku igatsusega. Kõik valgus tagasi, ja läbi lukkude, ja läbi ketikeerdude. See hägune kogu oli muutunud ühtäkki selgeks, nii selgeks. Kuldsed, inglipõngerjatele omased lokikeerud olid ikka niisama vallatud kui ma mäletasin. Suvetaeva sinised silmad seletamatuist maailmarännakuist tulvil. Tema nina pehme langus sügeles ikka veel minu vasaku käe väiksemail sõrmel. Puudutus. Ehmatavalt kerge puudutus vastu seda kihelevat mälestust. Tõmmu jume ei tundunud kunagi kahvatuvat, ja ma tundsin meeletut vajadust suruda need mesimagusad, lospakad huuled vastu oma rinda, vastu oma südameservi, et ta lõiguks end igaveseks minu jaoks marraskile.
Mees, kes andis mulle mu nime.
"Christian."
See hääl. See naeratus.
Ma põlesin taas põrgust läbi.
See kõik.
"Mul on hea meel sind näha, mu Vabadus," ta ütles.
Minu ime.
Minu Nico.
